Kui paljud teist saaksid südari, kui te peaksite 2000 inimese ees suu lahti tegema ja soravas (võõr)keeles rääkima?
Ma ka kunagi arvasin, et see oleks ikka totaalne mission impossible. Eriti arvasin ma nõnda peale oma bakatöö kaitsmist, kus ma reaalselt poole presentatsiooni pealt arvasin, et ''nüüd on kõik...siia ma nüüd kohe kokku kukun ja mind viiakse kiirabiga ära ja siis nad peavad mulle elustamist tegema ja ma just täna ei pannud oma ilusat pesu selga...'' .
Ma ei saa aru, kuidas mul oli aastaid nii, et 20 inimese ees presentatsiooni tehes kõlas mu hääl nagu väga halb versioon Beyonce vibrato'st ja siis kui läksin 200 inimesele trenni tegema siis oli ainult selline ''andke hagu'' tunne. Mugavustsoon? Vähene praktika? Suur edevus? Mingid müstilised jõud kosmosest? Vist natuke siit ja sealt. Räägin täpsemalt sellest, et mis toimub minu peas enne, laval olles ja peale lava.
 


Selle aasta 39.nädal sai ilusa lõpu Leedus. Juba teist aastat järjest kutsuti mind tundi andma Nike Training Day'le Vilniuses. Ma ei tea, kas see on seepärast, et Rainer sundis neid seda tegema või seepärast, et ma päriselt ka neile eelmisel aastal meeldisin aga kui aus olla, siis suurt vahet pole, sest ma olin seal ja panin leedukad mõnusa tempoga liikuma. Uutes trennipükstes ning oma USAst saadud tossudes (mis nüüdseks on vist kuskil ääremaal selle pätipoisi pruudil jalas, kes mu autosse sisse tungis ja trennikoti ära varastas...). Ja ma olin täiega ette valmistunud! Peaaegu.
Etteruttavalt mainin, et üks Leedu treener kirjutas mulle peale sündmust armsalt, umbes nii: ''Sandra, sa olid ikka 100% parem, kui eelmisel aastal!'' mis on omamoodi väga kõva kompliment aga siis tekib see ''wait-what?!'' olukord, et kui halb ma siis veel eelmisel aastal pidin olema, et ma sel aastal lausa 100% parem olin?! Aga kingitud hobuse suhu ei vaadata, võtsin selle komplimendi avasüli vastu ning olin uhke, et aastaga saab paremaks minna küll. Äkki kutsuvad uuel aastal uuesti - fingers crossed!

Miskipärast on mul välja kujunendud süsteem, kuidas õhtu enne suuremat conventionit istun kell 2 öösel oma hotellitoas pea käte vahel ja mõten, et midddddapaganat ma seal laval homme siis ikkagi nüüd tegema hakkan?! Ma ei ütle, et ma olen laisk ja ei viitsi varem teha - vastupidi! Neid ideid, mida teha, on lihtsalt nii palju, et ma ei suuda seda hunnikut kohe hallata ning paratamatult lükkan otsustamist edasi, et jõuaksin arusaamale, mis võiks olla parim lahendus just selle sündmuse ja publiku jaoks. Ma olen õnnistatud sellise mõistusega, mis kogu aeg töötab.
Kogu. Aeg.


See on ausaltöeldes päris väsitav (ja mitte ainult minu enda jaoks - sorry, sõbrad). Kui sa tahad ette kujutada, kuidas minu mõistus töötab, siis mana silmade ette interneti browseri lehekülge, kus on korraga avatud umbes 149 erinevat tab'i. Ja nüüd kujuta ette, et vahetevahel on igaüks meist Internet Explorer (see on vist ainus IT nali mida ma tean).


Iga taoline suurüritus on oma iseloomult ja energialt erinev ning parima tulemuse saavutamiseks peab hea presenter (nii kutsutakse treenereid, kes käivad õpetamas suurtel fitness-üritustel üle Maailma) olema väga paindlik ja kiire reageerimisvõimega, et kohapeal inimesi vaadates oma tunni plaani vajadusel ümber teha. Varasemalt olen ka mina sedasi teinud, sest kui näen, et miski lihtsalt ei tööta (treening liiga keeruline, liiga lihtne, liiga naiselik, liiga pehmo, liiga raske, liiga närviline, liiga-liiga jne...), siis ainus võimalus inimestele head emotsiooni ning turvalist treeningut pakkuda on teha kiired ja operatiivsed ümberkorraldused. Leedu selle aasta convention oli vist üks ainsaid, mille ma olen teinud peaaegu sellisena, nagu mul enne paberi peale kirja oli pandud. Okei, paar harjutust seal ajasin sassi ja omavahel vahetusse aga suures pildis pole väga vahet.

Üldiselt on minul nii, et kui ma lähen lavale siis ma tunnen end iga kord nagu friggin' rockstar. Või siis Taylor Swift või noh Ivo Linna (whatever winds your wheels). See feeling on lihtsalt nii võimas, et sa unustad end ära ja siis ütled midagi eriti tobedalt lolli, kuigi su oma peas tundus see geniaalne nali, mis ei saa ebaõnnestuda (aga noh, seda teen ma ka igapäevaelus ehk siis tegelikult - ei midagi uut seal laval). Lisaks sellele ON suur vahe, kas mu tunnis treenib korraga 20, 200 või 2000 inimest, kuigi otseselt energia andmise suhtes püüan ma mitte diferentseerida. Kõik inimesed on tulnud treeningule saama mingit emotsiooni, mis on neil enda jaoks välja mõeldud, olgu selleks siis rõõm, saavutustunne, viha, motivatsiooni ammutamine, kurbus, äng või midagi muud. Vahet pole, mis on treenijate konsentratsioon konkreetses treeningpurgis - oma elamuse ja koormuse peavad nad kätte saama igal juhul! Kui ma ikka küsin lavalt: ''Kuidas tuju on?'' ja vastu tuleb 1000 inimese ''woooooo-hoooooo'' no siis see võtab ikka põlve värisema küll. Minu senise elu võimsaim kogemus oli üle-eelmise aasta Maijooksu soojendusvõimlemine - 15 000 naist kõik soojendamas end enne oma selle konkreetse päeva elu ägedaimat jooksu. Kui kõik need 15 000 kätepaari ühe korraga püsti tõusid siis... tunne oli selline, et ''täitsa-lõpp-pole-võimalik-et-see-hetkel-minuga-toimub!''. Ma arvan, et olen valinud töö, mis mind ennast inspireerib ja tänu sellele saan vastu kannustada teisi - see on hea tunne, kui su pingutused ja raske töö realiseeruvad ning sa läbi selle ka kellelegi teisele head saad teha. Minu missioon on olla õnnelik, sest ainult nii saan ma teha teised inimesed enda ümber õnnelikuks.


Jah, ma pean tunnistama, et kunagi olin mina see, kes kerge irooniatundega nina krimpsutas, kui mõni presenter laval kisas, et ''Häu-äääär-jüüüüüüü-estöniaäaäaa?'' aga nüüd ma saan aru, et seda pole väga võimalik kontrollida - see tuleb kuidagi iseenesest emotsioonide ja adrenaliini koostöös ja lihtsalt lupsab üle huulte välja. Alati on neid, kelle jaoks sa pole just nende ''tassike teed'' aga usun, et oluline on siiski see, kuidas sa end ise peale oma tööotsa (või nagu meile bändiga meeldib öelda: ''peale keikkat'') tunned. Mul on küll ja enamgi veel olnud selliseid trenne/conventione, kus ma tulen lavalt maha ja mõtlen:
''Sandra, misasi SEE nüüd oli?!''
ning peamine emotsioon on midagi stiilis, et ''ma ei taha seda enam m-i-t-t-e kunagi teha...''. Vahetevahel lihtalt asjad ei toimi omavahel ja on täiesti okei selliseid emotsioone tunda. Veel enam - selliseid emotsioone PEABKI tundma, sest läbi taoliste kogemuste saadki sa aru, mis on sinu jaoks oluline, mille nimel tasub peale kukkumist pükste (või seeliku) pealt tolm maha pühkida ning uue jõuga edasi minna. Olen kindel, et selliseid hetki tekib ka minu karjääris veel, ainus asi mis ma teha saan on end nendeks momentideks ette valmistada ja õppida, kuidas neid tagasilööke vastu võtta. 

Me kõik alustame samalt stardipositsioonilt - nõrgad, väetid, kaitsetud...
See, kas sinust saab ''olümpiavõitja'' või see, kas sa jääd eluks ajaks olümpiavõidust unistama, sõltub kõik sinust enesest. Ära hakka nüüd ajama, et ''mõnel on rohkem raha ja suuremad sponsorid ja võimsam lihas ja paremad geenid ja...''. Sellega tekitad sa enda jaoks vaid ebameeldivaid emotsioone ja kaotatud aega, mida tagasi enam ei saa. Hakka elu vaatama teise nurga alt, et ''mõnel on rohkem tahtmist ja suuremad unistused ja võimsam tegutsemistahe ja paremad sõbrad ja...'' ning kõik need omadused on sinu enda poolt saavutuatavad. Need on tehtavad ilma raha, sponsorite, imelihaste ja useinboltlike geenideta. Sinu olümpiaala ei pea olema võrdne kellegi teise omaga, vaid peab olema just see, mis on sinu jaoks sobilikum. Gerd Kanter ei saa kunagi jooksma nii kiiresti nagu seda teeb Bolt (kuigi ta ükskord proovis küll), kuid see ei tähenda, et tal poleks samaväärne tahtmine, unistused, tegutsemistahe ja sõbrad. Mõlemad on olümpiavõitjad - saavutamise fookus on lihtsalt erinev.

Lihtsalt küsi endalt - kas see eelpool mainitud ''mõni'' võiksid olla Sina?

Hustle hard, stay humble!

Teie Sann

PS! Lõpetan oma viimase aja lemmik motivatsioonilausega: