Esiteks - jah, see on Ott Leplandi laul ja minuarust väga hea laul, sest sõnad on täkkesse.
Teiseks - selle pildi joonistas mulle Linda, koos kõigi teiste piltidega, mis on lihtsalt IMELISED! Te ei tea millest ma räägin, ma kirjutan sellest veel eraldi postituse. Senikaua, aitäh, Linda - sa hoiad mind elusana!
Kolmandaks - Sina, kes sa alatasa kurdad, et Eestis on halb - mine natuke pikemaks ajaks eemale ja ma ei pea silmas, et lähed Egiptusesse või Taimaale sõpradega puhkusele, vaid tõesti pikemaks ajaks kas siis tööle, kooli, praktikale, seljakotiga reisima... Ma väga loodan, et sa lähed, sest see paneb sind mõistma, kui hea tegelikult Eestis on. Ükskõik, kas meil on maksud valed, poliitikud teevad vahetpidamata kõik (jajaah...KÕIK) teod valesti, haiglates on pikad järjekorrad, ilmad on halvad, WiFi ei tööta ja siis veel kõik need muud pseudoprobleemid, mille inimesed enda jaoks välja mõtlevad...mitte miski ei loe, sest kodutunne on kõige parem ja soojem tunne Maailmas! Ma ise püüan sellest mitte mõelda, sest noh...olen ju Eesti-memmekas ja jõulude ajal kodust eemal olla on minu jaoks paras piin. Jõulud on minu jaoks kõige tähtsam püha ning need on 28 aasta jooksul esimesed, mille veedan kodust eemal. Saan hakkama, olen suur tüdruk.
(neelatab suure klimbi alla)
2 nädalat ja 7 päeva on möödas ja tegelikult on see aeg läinud lennates. Koduigatsust veel väga ei ole, sest tegemist on olnud väga palju. Joselynne oli 9 päeva Californias, mis tähendas siis seda, et hea sõbrana vastutasin mina kogu tema klubi eest. Kuna tal on kliendid ja osaliselt funktsioneeriv klubi ka seal, siis peab ta palju ringi trippima. Õnneks on see praegune stuudio pisike aga tegemist oli sellegipoolest palju, sest klubi on alles 2 kuud avatud olnud ja noh, nagu ikka uute kohtadega, kõik pole veel paika loksunud ning paljud asjad vajavad kontrollimist. Spordiklubi kõrval on ka kohvik, kus pakutakse orgaanilistest toorainetest toodetud sööke, smuutisid, kohvi ja mis kõige olulisem - küpsetisi. Ooooojaaaaaa - ma treenin kohviku kõrval, mis pakub imehäid küpsetisi. Te vist ei kujuta ette kui raske see on. Kuna tavaliselt teeb küpsetustoimingud Jos ise, siis tema äraoleku ajaks anti see ülesanne kohviku juhatajale. Ta on väga tore aga tal oli tööd nii palju, et pakkusin välja, et võin teda aidata ning lõpuks olin pagari rollis hoopis mina, mille üle ma väga kurb ei olnud, sest küpsetada mulle ju meeldib. See USA toiduainetetööstuse süsteem on aga meeletu - regulatsioonid, nõuded, ankeedid jne jne. Meie pakutavad küpsetised ja söögid on orgaanilised ehk siis
* toodetud peamiselt Ameerikas või siis USAst väljas asuvates sertifitseeritud taludes
* ei sisalda lisatud aineid, kasvatamisel välditakse mürkide kasutamist 
* väga puhtad toorained, kasvatatud ilma väetiste, ravimite ja mürkideta,
* kasvatatud taludes, kus hoolitsetatakse loomade eest rohkem, kui suurfarmides
* ja kui nüüd ka täitsa aus olla siis peaks paremini maitsma aga ma pole sellest veel väga aru saanud - ju siis on nii...
ning tänu sellele on ka kohvikus müüdavate toodete hinnad kallimad kuigi kui võrrelda New Yorki hindadega siis polegi väga hull, sest noh - Suures Õunas ongi kõik kallim. Kirjutan sellest NY asjast täpsemalt natuke hiljem.

Igatahes, pagari roll anti mulle. Okei, meeldib teha. Küll aga... kui kell 6 on esimene trenn, siis see tähendab, et ärkan kell 4:30, trennid kuni 10:15 (kui keegi haigeks ei jää ja mina neid trenne tegema ei pea), siis muud tegemised päeva jooksul, õhtul jälle trennid, vahepeal peab käima koeraga jalutamas, süüa andma, tahaks sõprade kirjadele vastata (kes mulle nädal aega tagasi kirjutasid), kuna kohvikus pole piima/pähklivõid/topse või midagi neljandat siis peab neid käima ostmas ja siis kui koju jõuan siis on kell 20, tahaks süüa - söön. Kuna olin terve päeva kodust ära siis koer on solvunud ja tegi vaiba peale hunniku ja miniloigud ka sinna kõrvale. Nice! Koristan ära ja siis lihtsalt kukun näoli voodisse. Ahjaa - küpsetamine ka! Sinna kuhugi vahele peab see ka veel mahtuma... 
Et siis tulin siia puhkama, sõbrannale külla ja teda veits aitama.
Mõtleme uuesti.
See on kõike muud peale puhkuse AGA ma ei taha viriseda, sest see kõik on olnud nii-nii õpetlik! Kui oled harjunud tegema mingit üht kindlat asja juba aaaaaastaid ja oled selles heaks saanud, siis tundubki, et oled tegija ja saad kõigega hakkama. Siis lähed uude riiki ja pead tegema asju keskkonnas, mis on sinu jaoks täiesti võõras ja hetkeks hoomamatu aplituudiga ning sellistel hetkedel (peale seda, kui oled umbes 20x vandunud väljenditega, mille olemasolu sa oma peas ei teadnudki) tõded, kui palju sul veel tegelikult õppida on. See on hea emotsioon, see väike pind pe***s tunne - see on see, mis paneb pingutama ja viib suures pildis edasi. 21 päeva Ameerikas on õpetanud mulle enda ja teiste kohta järjekordselt väga põneva õppetunni - ootan huviga, mis ülejäänud päevad toovad, sest elu ongi selleks, et õppida ja uusi asju kogeda. Iseasi on see, kas oled piisavalt julge, et neid õppetunde kuulda võtta ning omad järeldused/muudatused teha.
68 päeva x umbes 3-4 väljakutset päevas = midahullu, mis elukogemus! 
Need, kes usuvad, et neil pole midagi rohkem õppida pole järelikult väga rasketest olukordadest pidanud välja ujuma. Samas, ma tunnen, et kui mul poleks olnud TTÜ Tantsutüdrukute manageerimise ja treenimise kogemust siis ma jääksin siin ikka väga VÄGA hätta. Kõik inimesed ei ole head ja toredad, on ikka väga kurje ja õelaid inimesi ka ning vaid läbi praktiliste kogemuste olen suutnud neid ja oma kaasnevaid emotsioone taltsutada - nii trennides kui ka väljaspool treeningsaali. Jah, ma olen tööloom ja ma tean seda aga ma olen õppinud seda haldama, päris hea tunne kui oskad ühel hetkel öelda ''EI''.
Okei, see minu elu selleks - ma kirjutan siis natuke USA inimeste kohta ka:

JÕULUD JA JÕULUDE PIDAMINE
Kõik on suur - SUUR-SUUR-SUUR! Autod on suured, linnad on suured, majad on suured, jõulukaunistustest majade juures ma vist ei hakkagi rääkima, inimesed on ka üldiselt suuremad aga on ka väga vormis inimesi. Vahetevahel. Ma siiski räägin jõulukaunistustest, sest see on minu jaoks ikka ulmeline teema siin.
Panen paar pilti ka - ma olen ''veits'' stalker ehk siis ringi sõites või kõndides teen suvalistest majadest fotosid - ma olen üsna kindel, et selle eest pannakse inimesi vangi.
Allolev maja kuulub ühele tõsielustaarile (selline saade nagu Real Houswives of New Jersey) ja maja perenaine ongi hetkel vangis (ma ei tea mis ta tegi, võibolla käis ka ringi ja pildistas võõraid maju) ning vabaneb ülehomme ehk siis oodata on paparatsode saabumist jõulude ajal. Nagu Ameerikas ju. See maja on meie omast 2 elamut allpool ning läheb põnevaks - näis siis, äkki näen ka kuulsust, kelle olemasolust mul eilseni õrna aimugi polnud: 

Selliseid maju on siin palju-palju, ma ei mõista kuidas nad neid üleval suudavad pidada - minu jaoks ulmeliselt suured ja uhked ja see on veel tagasihoidlik!


USA KIIKSUD VOL 1
Ma püüan veel pilte teha ja teile järgmise postitusega teele panna ning just majakaunistustest. Ameerika on ikka imeline - ühes aias kaunistavad majaesist butafooriast üles ehitatud mockup Jeesuslapse sünnist, suur täispuhutav Hello Kitty  ja Darth Vader. Only in New Jersey - see pidi olema selle osariigi kiiks. 
Teine kiiks, mis mulle alguses nii imelik tundus, oli see, et siin ei tohi ise oma autot tankida. Sa sõidad bensukasse ning seal on pisikese putka sees istumas inimene, kes siis tuleb välja, võtab su raha, küsib mis kütust soovid ja tangib paagi täis. Ja bye-bye! Päris mugav aga kui oled NJ's üles kasvanud ning siis kuhugi teise osariiki lähed ja seal tankima pead, siis oled hädas. 
Poes käies koperdasin aga järgmiste asjade otsa:


Ma igatsen niiiiiiii väga Eesti häid piimatooteid - siin lihtsalt pole head jogurtit ja kui keegi USAs resideeruvatest inimestest teavad kust ja mis brandi jogurtid on head siis ma olen nõus selle info eest head raha loovutama.
Ning neid leide on mul veel aga jätan midagi ikka järgmisteks kordadeks ka.

NEW YORK - NEW YORK!
Kuna jutt läks autode peale siis ma tahan mõelda, et minu üks põnevamaid kogemusi vist siiamaani oli pühapäevane tripp - käisin New Yorkis. Autoga. Üksi! 
Kui nüüd Sandra-liigse-ülepaisutuse-draama kõrvale jätta siis tegelikult polnudki see nii hull. Jah, ma tunnistan - autosid oli ikka kordades rohkem kui Tallinnas, mitte keegi (!!!) ei tunnistanud maha joonistatud joonte olemasolu ning kõik keerasid siis ja sinna, kuhu ise soovisid. Ma arvan, et maailma kõige mõttetum töö on neil inimestel, kes paigaldavad suunatulesid autodele, mis hakkavad sõitma New Yorkis, sest neid ei kasuta niikuinii mitte keegi. Üldiselt olen enda üle uhke, et sellega hakkama sain ja käigu ära tegin, olin endalegi üllatuslikult väga rahulik ja naasesin linnast ilma ühegi mõlgita. Küll aga - linna sisse pääsemiseks pidi läbima 2 tolli - ühes maksin 2,75 ja teises 15 dollarit lihtsalt selleks, et linna sisse pääseda ja teed kasutada. Õnneks on pühapäeviti Maailma kõige busymas linnas parkimine tasuta (take that, Tallinn!) ehk siis parkisin 2 blokki Union Squarest. Tasuta. Sain kokku paari eestlasega - külastasime jõuluturgu, vaatasime kuuse üle ja käisime söömas...ülitore õhtupoolik! Kas ma mainisin, et pühapäeval on igal pool parkimine tasuta?

Alustan sõitu New Yorki - ärevus on sees ja väsimus on silmades, sest need on kottis.

Enne teist tolli - tuttava nimega tänavad. Tervitan Marinit :)





















Need kaunistatud puud on lihtsalt minu lemmikud!













Times Square kaugemalt - lähedal pildistamine oli võimatu, sest seda kõike oli seal lihtsalt nii palju ja ma arvan, et see on midagi, mida peab ise oma silmaga nägema!







Killuke vaateaknast 5th Avenuel - kõik need piparkoogimehikesed tantsisid ka!

Empire State Building

New Yorki kesklinnas on ehitatud teede ja majade vahele sellised leboalad, kus saad lihtsalt maha istuda, oma lõunat süüa ja inimesi vaadata - ma kasutasin seda võimalust ja istusin seal natuke. Peoplewatching is one of the most amazing things in the whole. wide. world!

Monstrumsillad ja -majad

























Siin olid vanasti kaksiktornid - kas näete, kui lähedal nad kõigile teistele majadele on?! 














...juba ainult selle pärast tasus sinna linna sõita.

Igatahes, elu siin on KIREV! Inimesed on muidugi väga sõbralikud ja entusiastlikud ehk siis ma ei tunne end väga halvasti ega võõrkehana kuigi, vaatamata Ameerika ülevoolavale entusiasmile, saan alatasa küsimusi stiilis ''Kas sa oled päriselt kogu aeg nii rõõmus ja naeratad?!''. Pean neid kurvastama, et kui ma kodus üksi olen siis ma olen ikka päris kurjalt turtsuv loom ja pahandan nii enda, diivani kui ka aegajalt kodumasinatega. Lisaks, väga suur osa inimesi arvab, et mina ja Joselynne oleme õed, sest me oleme mõlemad blondid, pikad, sportlikud, käime igal pool koos ja seetõttu on meie jaoks see juba teada küsimus. Ainus, mille üle nad kahtlust tunnevad, on minu aktsent... ja tema aktsendi puudumine.  
Mis arvate? Kas oleme sarnased?


Joselynne INSTAGRAM annab ehk parema ülevaate.

Üldiselt pean ütlema, et mina ja tema olemegi väga sarnased - nii oma iseloomult, treeningstiililt kui ka oma ülesannete ja tegemiste ülekuhjamiselt.
Robotid.
Duracellid (nagu Matu kunagi tabavalt minu kohta ütles, lisades, et iga Duracell saab kunagi tühjaks :) - hea tähelepanek!)
Samas, on hea tegutseda koos inimesega, keda kõrvalt vaadates sa näed, et ''appi - see ju täitsa mina... kas ma ka olen selline kui ma olen veits stressis?!''. Ehk siis väga VÄGA hea õppetund, eriti minule, kes ma olen aastaid asju teinud (suhteliselt) üksi ja pidanud vastutama erinevate valdkondade töö eest mikromanageerides miljoneid asju. Ma näen temas palju ennast ning usun, et peale seda kogemust oskan ka oma emotsioone paremini hallata ning teistega suhtlemist suunata.
Ehk siis, kui arvate, et tulete Ameerikasse ja õnn kukub ise sülle, siis olete asjast valesti aru saanud. Konkurents siin on meeletu (eriti treenerite vahel) ning igaüks rabab enda eest, sest tundub, et iga kolmas inimene tahab treeneriks saada.  
Siin on palju häid inimesi aga on ka neid, kellega suheldes peab väga ettevaatlik olema, sest see Ameerika keep smiling on kohati vägagi eksitav. Eks see ''õnne sülle kukkumine'' pole ainult Ameerika värk vaid toimis minu puhul ka Eestis - viimased 4 aastat on olnud suhteliselt hullumeelne aeg - palju tööd, eneseületusi ja pingutusi. Kõik see aga nagu ka varem ütlesin - vajalikult õpetlik! Ehk siis kui keegi veel arvas, et Nike Master Traineriks saadakse vaid stiilis ''lähen, naeratan kenasti, küsin ja antakse'' siis see oli nali.
Hard work with the occasional tear.  
Aga nagu mulle meeldib mõelda
Tough times don't last, tough people do
(tervitan sellega Tarmot)

Hetkel panen putka kinni, püüan tihedamini kirjutama hakata ja veits põnevamatest asjadest, kui hala Sandra stiilis ''ikka-veel-pole-lund'' või ''New-Yorkis-on-liiga-palju-autosid''.
PS! Kuna aeg läheb aina edasi ning mõned on minu käest ka varasemalt küsinud JA mul läheb meel härdamaks, siis kui keegi soovib mulle kirjutada, joonistada või mõne viilu musta leiba/head jogurtit/verivorsti saata, siis võite seda teha aadressile:
Sandra Raju
8 Whitehall Road, Suite 400
Towaco, NJ
07082
USA

Teie aga olge mummud ja varstikuulmiseni! :)