2015 on möödas ning pean tõdema, et olen selle aasta jooksul palju õppinud. Olen pidanud endale tunnistama, et asjad ei lähe alati nii nagu planeerid või seda rada pidi, mida tead, et tegelikult võiks minna. On asju, mis lähevad katki ning mida ei saa enam kunagi samamoodi kokku panna nagu nad originaalina olid. Ma ei usu saatusesse aga ma usun sellesse, et nii kuidas läheb - nii pidigi minema. On asju, mida ei peagi saama samamoodi kokku kleepida nagu nad oliginaalina olid, sest läbi aukude pääsebki valgus sisse. Olen õppinud, et suured sõnad ei tähenda midagi, kui neid ei toeta reaalsed teod ning heade sõnade jõudu liigtarvitades võib rikkuda kogu positiivse nende ümber. 
Mul pole ikka veel õrna ai-mu-gi, kes ma suureks kasvades olla soovin ja see on omamoodi hirmutav. Küll aga tean, et mu kodu saab olema täis suveniire erinevatest riikidest ning näen neid iga kord, kui oma päevaselt jooksuringilt tagasi jõuan. Või jalutamast. Või kuurist kaminasse puid toomast.

Tunnetan, et mu raamaturiiuli kõrval on sein, mis on täis Nike ketse ja ilusaid kingi - on neid hirmkalleid, mille ostsin oma viimase raha eest New Yorkist ja on neid, mille ostsin koos banaanide ja pesupulbriga Prismast. Külmiku uks on täis erinevate suur- ja väikelinnade turgudelt ostetud magneteid, mille seas on nii enda toodud kui sõprade saadetud meened erinevatest põnevatest kohtadest üle Maailma. Ühe peale on näiteks ''Crete'' asemel ekslikult kirjutatud Grete ja selle kõrval on suure ning värvilise kirjaga magnet, millel seisab edeva fontiga ''San Francisco'' - selle ostsimegi just koos Gretega. Ilmselgelt ülemakstud ese aga kaasa tulevad mälestused on hindamatud. Karbikoogid ja kajakad! 
Ma jagan oma sooja kodu inimesega, kes on aus ja õnnelik, kes on panustanud selle pesa loomisesse sama palju kui mina, kuid mitte ilmtingimata samamoodi või samade meetoditega. Meil kõigil on oma viisid ning minu ja tema omad ei peagi olema samad. Süda peab olema õiges kohas - siis on kõik hästi.
Kui kardad seda, mis Sind ees ootab siis ära muretse. Võta sellest teadmatusest kõik, mis saad ning luba tal Sind juhatada kohtadesse, kuhu Su igavesti kaine mõistus Sind viia ei julgeks. Ole vapper, kui ta Sind proovile paneb, samal ajal õigele teele juhatades. Ära muretse, sest muretsemine ei muuda midagi vaid naudi seda teadmatuse tunnet, sest suure tõenäosusega ei saa Sa enam täpselt samasugust emotsiooni mitte kunagi kogema. Kui Sa siiski pead tõstes tunned, et oled eksinud, siis lihtsalt hinga sisse ja alusta uuesti.
Ühel päeval Sa mõistad. Sa saad aru, mis on oluline ja mis pole, õpid vähem mõtlema sellele, mida teised Sinust mõtlevad ning väärtustama seda, mida Sa ise endast arvad. Sa mõistad, kui kaugele Sa tegelikult juba kõndinud oled ja millist pingutust see Sinult nõudnud on. Paned silmad kinni ja hingad sisse ning välja. Kordad. 
Meenutad seda segast aega, kus kõik oli nii vussis, et olid veendunud, et mitte miski ei saa enam halvemaks minna ning siis Sa naeratad. Sa naeratad, sest Sa oled tõeliselt uhke selle enda üle, selle inimese üle, kelleks sa end võidelnud oled. Igasugune progressioon tuleb välja teenida, see lihtsalt ei juhtu niisama.
Ma soovin Sulle pealehakkamist ja jõudu. Lase jalgadel end juhtida sinna, kuhu süda minna soovib.

Alati Sinu,