Ma punastasin. Ma ei punasta kunagi. Ma istusin seal Cheesecake Factory's nagu kõige ohmum sünnipäevalaps in the history of ever. Püüdsin vastu puigelda ja ettekandjatele selgeks teha, et ''ei ei pole vaja laulda'', mille peale Grete vaatas neile otsa ja teatas väga otsustaval pilgul: ''Sing!''.


Minu eelmise nädala vahetus oli üks toredamaid ja meeldejäävamaid selle USA käigu jooksul. Viimane number kahega algav sünnipäev möödus olukordades täis üllatusi ja toredaid inimesi, põnevaid kohti ja juhtumisi. Sellest postitusest tuleb aga enam-vähem pildijutt. Alustame:
Reede hommikul sõitsime koos Joselynne ja Mraziga Los Angelase poole - jah, koer lendab koos meiega kabiinis, te näete õigesti. Ta lendab kogu aeg kabiinis. Koeraelu-koeraelu...

Peale 5-tunnist lendu läksin AVISesse oma autole järgi. Kuna idarannikule oli antud tormihoiatus siis väga paljud lennud olid tühistatud või tühistamisel ehk siis Avises oli nagu Hullude Päevade WC-paberi järjekord. Müügimees tegi head tööd ning mu algselt broneeritud Ford Focuse asemel sain ma 10dollarilise lisamakse abil endale selle looma:


Yes - I know!

Kõnnin oma parkimiskohani, vaatan: J75 (vms), vaatan autot, vaatan paberit, vaatan uuesti autot. Mõtlen, et no ei saa olla ju. Vaatan numbrit ja no ongi. Pole paha, Avis...pole paha! Tänud siinkohal ka Tanelile, kes andis mulle hea nipi - läbi UK lehekülje bronnides sain 200dollari asemel auto 130 eest+10 lisadollarit upgrade. Samas, õpetus mulle - pargi kindlasti enne tagastamist paak uuesti täis, sest autot tagasi viies läks veits kiireks ja minu arvatav ''vast on poole kallim kui bensukast osta'' osutus umbes 5 korda kallimaks. Ütleme nii, et seda viga enam ei tee ja järgmised korrad tagastan auto vägagi täis paagiga.

Sõitu alustades oli veits hirm küll, et okei - mis, kus, kuhu, mismoodi nüüd? Kui poleks Google Mapsi siis ma oleksin praegu vist juba kuskil Mehhikos. Tagaotsitav, sest ega ma ju siiamaani pole täpselt aru saanud kuidas see liiklus siin ikkagi töötab. Samas, kui sa oled New Yorkis sõitnud ja ellu jäänud, siis saad igal pool hakkama.
Järgmisel hommikul ootasid mind lennujaamas Grete ja N+TC treening Los Angelese ägedaimas kaubanduskeskuses, The Grove. Kes seal kunagi käinud on siis te teate - ülivinge! Põhimõtteliselt kaubanduskeskuselinnake, mis kokku pandud erinevatest poodidest - õhtuti üliilus aga kena ka päeval piiluda.


Trenn oli mõnus - alustasime jooksuga, umbes 1km platsile, kohapeal tegime pikema soojenduse ning siis jagati meid gruppidesse - üks punt oli cardio, teine jõutreeningu suunitlusega. Trenni pikkus 60min ja rahvast umbes 60 ringis. Nägin kohe, et paljud olid regulaarsed käijad ja juba tundsid teineteist ehk siis energia oli lahe. Kohapeal oli DJ, fotograaf ja pakuti vett, treeningala oli so-so - natuke porine ja väga libe aga saime hakkama. Nike korraldab neid treeninguid igal nädalal ning need on soovijatele tasuta. Kui ma Eestis selliseid asju teeks kas siis te tuleksite trenni? :)
Minu isiklik foto- ja videograaf oli Grete.






X-Files on jälle teemas - leidsime laeva

Peale seda sain tunnetada tõelist Ameerika sünnipäevaelamust, millest te juba videot ka nägite - mul pole ausalt vist ammu põsed punastamisest nii rõõsad olnud. Koos kahe ilmselgelt tülpinud teenindajaga laulsid mulle ''hääääpiböööörsteeeituuujuuuuu'' ka kõrvallauas istunud noormehed, perekond ülejärgmisest lauast ja veel paar inimest, kes ilmselt mulle samamoodi kaasa tundsid nagu mina neile tunneksin, kui nad taolises olukorras oleksid. Igatahes - aitäh Gröösu, see oli üks ägedamaid asju mu sünnipäeva juures! :D



Peale sööki, jooki ja kooki tegime jalutustiiru St. Griffithi observatooriumi juurde, kust avanes imeline vaade tervele LAle ja kuulsale Hollywoodi sildile:






Sain aru, et ka Rainer on juba varasemalt sinna sattunud:

Ja samas kohas tegime Gretega selfie. Nagu näha siis me pole kõige osavamad:



Õhtul käisisme Skandinaavia Filmifestivali raames vaatamas meie oma filmi ''1944'', mis oli sünnipäeva jaoks küll päris raske vaatamine aga samas hetkel tunnen, et täiesti õigel ajal õiges kohas - pani mõtlema oma elu ja olu peale suuremas pildis ning sellele, et meil on hetkel kodumaal ikka hea. Ma nii väga loodan, et meie iPadipõlvkond seda filmi vaatab ja väärtustada oskab, sest sealt on palju õppida. Olen varasemalt kuulnud lugusid oma vanaisa juttude kaudu aga kõike seda ka näha, see oli karm - väga karm.
Õhtused after-movie dringid ja ampsud tegid aga tuju natuke rõõmsamaks. Tervitan ka oma uusi LA sõbranjesid - nii tore seltskond!

Järgmisel päeval toimus Grete ämma juures brunch, kus mul õnnestus oma ameerika tordil küünlad puhuda, soov mõelda ja mulle lauldi lausa kaks korda, sest esimese korra ajal, kui Grete filmima pidi, ta seda ju otseloomulikult ei teinud (see on see punane nupp, kus tavaliselt on kirjutatud ka Record - et siis järgmiseks korraks tead :) ). Mul iseenesest kahe laulu vastu polnudki midagi aga see meil Gretega tavaline. Kui me kokku saame siis asjad lihtsalt juhtuvad. Lihtsalt. Juhtuvad.




Koduaia kanad Los Angeleses. See on tõeline omlett made from scratch :)

Järgmisel päeval trippisin ise ringi, käisin Santa Monicas ja matkamas ning võin öelda, et see käik muutis mu arvamuse selles osariigist. Et siis vist on nagu sedapsi nii, et ma vist armusin Californiasse. Sel korral oli mul võimalus piirkonda ka natuke teise pilguga jälgida ja see oli vinge kogemus. Kui saate sinna minna siis rentige kindlasti auto ning ärge jääge vaid LA Downtowni vaid sõitke ka ringi - minu jaoks avas mitu silma. Korduvalt.






Nüüd aga tahaksin ma veel natuke paar sõna öelda oma sünnipäeva kohta.

SUUR SUUR AITÄH KÕIGILE, KES MIND MEELES PIDASID! Teie kirjad, sõnumid, häälsõnumid laulmisega, Facebooki tervitused, e-mailid, pildid jne jne... need tegid tuju nii heaks! Suured tänud ka jätkuvalt teile, kes te mind ka paar päeva/nädalat hiljem meeles peate - mul pole selle vastu midagi kui sünnipäev kauem kestab. Kodust ja oma lemmikutest eemal olla on raske, seda ERITI siis, kui sa oled selline Eesti-memmekas nagu mina. Need, kes ära unustasid aga mulle mõtetes ja unes kaasa elasid - aitäh ka teile! On ebanormaalne, et kõigil kõigi sünnipäevad peas ning meeles oleks ja seepärast olen ma valmis ka juulikuus veel õnnitlusi vastu võtma ja ka teile jagama. Iga päev peaks olema nagu sünnipäev, sest sa ei tea iialgi mis juhtuda võib - tähistagem iga päev seda, et saame oma aega veeta enda jaoks oluliste inimestega. Vot nende oluliste inimestega on mul üks kana kitkuda...või siis mitu kana.
Erilised tänusõnad tahan ma öelda teile: emps, iss, Siki, Martin, vanatädid Valve, Milvi ja vanaonu Henno, Rõuge vanaema ja vanaisa, mu kallis Gröösu, Loviise, Heiki ning siis suured üllatused nagu Liisi, Airi, Linda, Kristi, Mikk, Hannes ja Madli.
Kristi Värik, sinu Ryani pildid, postitused ja kommentaarid teevad alati tuju heaks, aitäh sulle! :)

Niisiis, ma sulen silmad ja mõtlen vahest, et no PAGAN ikka nii keeruline on mingitest asjadest ja olukordadest (või siis üldiselt sellest karusellist nimega ELU) üle/jagu/aru saada, võidelda oma deemonitega ja ajada taga oma draakoneid aga kui ma panen silmad kinni, lasen end lõdvaks, najatun tooli seljatoele, vabastan oma meeled, rüüpan hommikust kohvi ja hetkeks lihtsalt peatan aja, siis saan aru, et ma olen õnnistatud nõnda toredate inimestega enda ümber, kes annavad mulle nii palju energiat. Finders keepers aga selgub, et sõprus on asi, millega tuleb tööd teha. Kahepoolselt.
Mu suurim hirm on see, et ma unustasin kellegi ära, kes tegelikult veel eksta tähelepanu oleks väärinud aga teadke, et see natuke nagu Miss Universum - kõik on mega ilusad aga keegi peab ju selle pagana krooni endale pähe saama.










Aitäh teile, et te mul olemas olete! :)

Üldiselt ajan oma sama rada edasi ja räägin teile, et minge reisima - ükskõik kuhu, lihtsalt käige ringi ja avastage, mis Maailmal pakkuda on. Ei pea olema Aasia või Ameerika - Läti ja Soome on juba hea algus teha esimene samm. Kui tunnete, et olete läbi selle teekonna natuke huvituvamaks ja näljasemaks muutunud ning isu on täis, siis minge koju Eestisse tagasi ja andke endast kõik, et teised inimesed ümber sinu end hästi ja turvaliselt tunneksid.
In order to give, take.



With love,