...ja siis ma seisin seal, mu ümber oli 7000 vaprat ja adrenaliinist pungil inimest, kes kõik kinnitasid endale: ''Yes, yes, yes...' - kes kõva häälega üle kõigi teiste, kes vaikse häälega enda sees. Mina kuulusin sellesse teise gruppi, sest ma ma ei suutnud saada peast pilti sellest, mis umbes 15 minuti pärast toimuma hakkab:
''See saab nii valus olema...''
Mu alateadvuses oli piisaval määral ebakindlust aga samas ei tekkinud kordagi mõtet, et nüüd ma keeran otsa ümber ja lähen tagasi - alla andmine või minema kõndimine ei tulnud hetkekski pähe. Ma ei tea, kas see oli seepärast, et mu ümber oli nii palju inimesi ja läbi selle massi murdmine oleks olnud keeruline või sisemine soov see hullus läbi teha oli lihtsalt nii tugev - ei tea aga siht oli silme ees. Veidike väriseva silmaga aga oli seal ees! Kindlasti oli mängus ka minu enda sisemine juurikas ja Raju uhkus, mis lihtsalt poleks lasknud mul tagasi astuda - kui tulid siis, pagana päralt, tee lõpuni! Ma ei tea, mis see oli, aga tolleks hetkeks olin kindel - tagasiteed pole. Sa lähed!
Mu jalad olid kergeltöeldes külmumas ja tegelikult ei olnud ma oma taldu juba viimased 10 minutit tundnud, sest selleks ajaks olime me paljajalu õues külma asfaldi peal seisnud juba oma 45 minutit - kui mitte rohkem. Järsku tundsin ma seda spetsiifilist lõhna oma ninasõõrmetes aga seda ka ainult seepärast, et minu kõrval seisev Andrew, neljakümnendates härra Austriast, sellele tähelepanu juhtis. ''Can you smell it? It's the smell of opportunity and new beginnings.'' (''Kas tunned seda? See on uute võimaluste ja alguste lõhn.'').
Andrew oli meeldiv ja abivalmis ning tema mind samm-sammu haaval edasi aitas. Kohtusin temaga kohe rännaku alguses. Küsimusele: ''Kas su ema ikka teab, et siin oled? Mis ta ütleks kui kuuleks, et sa kohe midagi sellist teed?'' vastasin natuke väreleva häälega, et ega vist väga ei tea küll ja eks ta oleks mu üle uhke, kuigi tegelikult oma peas kuulsin empsi häält: ''Paljajalu siin külma asfaldi peal ja veel poriloigus?! Laps, pane villased sokid jalga - sa alles olid haige!''.  
Ma ei tea, kas ma oleksin seda ilma Andrew abita julgenud nii enesekindlalt läbi teha aga kuna see oli tema jaoks juba kümnes kord siis ma mõtlesin, et no kui keegi on siin juba nii mitmendat korda, siis küll ma oma esimesega ka hakkama saan! Arvan, et oleksin selle läbi teinud ka niisama aga kui keegi sind kõrval kaasa aitab, motiveerib, julgustab ja coachib, siis see teekond on lihtsalt niivõrd palju nauditavam ja meeldejäävam ja seda just läbi positiivsete kogemuste. Nii nagu elus - leia inimene, kes on sinust targem ja kogenum ning õpi tema pealt, lase tal end juhtida.
''Ära muretse, lihtsalt tuleta meelde, mis Tony rääkis - power move, silmad üles, cool-moss-cool-moss-cool-moss... ja siis olen ma juba teisel pool sul vastas ja siis me tähistame'' lausus mu viimase 45-minuti uus treener veendunult. Ma suhtusin tema sõnadesse kerge skeptilise hoiakuga aga no okei...
''Kui sa teisel pool oled ja mu vastu võtad siis ma ei karda. Onju sa ootad?''
''Jah, muidugi - teeme koos ära! Sa oled enda üle hiljem nii uhke, usu mind!'' ütles Andy.

Jah, ma tahan enda üle uhke olla - ma teen selle ära.

Järgnevad 2-3 minutit möödusid nagu sõrmenips - ma tundsin, kuidas lõhn läks intensiivsemaks, inimesed trügisid rohkem (vist seepärast, et nad olid sama närvis kui mina), atmosfääris oli tunda intensiivsuse suurenemist - ma tundsin, kuidas õhk läks soojemaks ja inimeste hääled valjemaks - yes, Yes, YES...! 
Paar häält karjusid minust 3 rida eemal - kes õnnest, kes hirmust, kes ekstaasist. Inimesed plaksutasid neile kaasa, innustasid teineteist, et nad on julged ja selle läbi teevad.
Andrew haaras mul käevarrest kinni, et ma ära ei kaoks ja kohe peale teda läheksin, ma haarasin ta õlast ja kõndisin otse tema taga ja siis ma nägin seda.
See oli punakas, hõõguva alatooniga ning tossas aktiivselt, söed polnud enam nii värsked kui alguses aga sa tundsid, et see ligikaudu 1000 kraadi hõõguvat sütt, mis varsti su jalge all olema saab, on midagi sellist, mida sa kunagi varem kogenud pole.
Järsku... kõik käis nii kiirelt - Andrew oli läinud, mu õlast haaras üks korraldajatest, kes kohe raja kõrval seisis ning osalejaid aitas ja mulle 5 sekundi jooksul meelde tuletas: ''Silmad üles, kõnni rahulikult, cool-moss ja tähista.'' Mul polnud isegi aega oma power-move läbi mõelda vaid ma lihtsalt läksin...
Cool moss, cool moss, cool moss...
...ja läbi! Vesi lasti jalgadele ja ees oli Andrew, kes mind suure kallistusega ees ootas ning ütles: ''See, I told you that you can do it. How do you feel? Do you feel like million bucks?'' (Näed, ma ju ütlesin, et sa saad hakkama. Kuidas tunned? Kas nagu miljon dollarit?''
Sel hetkel ma tähistasin, üle pika aja ma patsutasin endale käega selja peale ja ütlesin endale - Sann, you freaking ROCK! Sa just kõndisid sütel.
SÜTEL!

See nädalavahetus õpetas palju aga sellest ehk kunagi hiljem. Ma tahaks lõpetada Tony enda tsitaadiga:
 
“If you can’t, you must. If you must, you can.” – Tony Robbins