Kuna toimetatud artikkel tuli lühem kui mul juttu jagus, siis püüan anda teile oma uue kodulehe blogipostitusena ülevaate sellest, kes see Sandra Raju siis ikkagi on – see on toimetamata versioon. Küsimused ja täpsustused on oodatud.

Kes on Sandra Raju? (Kust pärit, lühidalt mineviku seikadest, mis on sinust kujundanud sellise inimese nagu sa oled, mis tänasel päeval toimub jne.). Kust leiad jõudu/inspiratsioon/motivatsiooni saavutada oma edu? Millest ammutad inspiratsiooni oma igapäevaelus?

Noh, ma tegelikult ise ka ei tea misasi ma siis täpsemalt olen – daam ma ei ole, poolsuvaline kekats ka vist mitte. Ma arvan, et ma olen kergelt vaba hing, seikleja ja väikestviisi rebel. Nautleja. Elu siis, high on positive emotions. Ma olen kasvuperioodis pooltäiskasvanu, kellele meeldivad suvalised kontekstist välja rebitud asjad ja olukorrad kuid samas meeldib mulle, kui mul kodus on kõik ilusti kastidesse ja karbikestesse pakitud. Tupperware, mmm… Salapoeet olen ka aga ma kirjutan enamasti oma kehaga ning püüan läbi oma liikumise inimesi inspireerida.

Aeg-ajalt tahaks ma väga arvata, et olen enda jaoks selgeks saanud milliseks inimeseks siis minu elu mind kujundanud on aga mulle tundub, et see ei selgu mul veel niipea ja kui ma täitsa ausalt ütlen siis ma naudin seda olukorda sajaga! Selline kerge teadmatuse tunne, situatsioon, kus sa tegelikult ei tea, mis homme juhtuda võib või kuhu mind mu tegemised järgmiseks viivad, kes on need põnevad uued inimesed kellega ma ülehomme tuttavaks saan, mis on need situatsioonid, kus ma järgmisel nädalal kergelt mõttes vannun, et ‘oli seda siis nüüd vaja’ – see on see, mis minu südame kiiremini tööle rakendab. Eks neid asju on veel aga ma arvan, et kõik need mitmekümned erinevad töökohad, ametid ja seiklused minu elus ongi teinud minust selle inimese, kes ma praeguseks olen. Ma ei vaata tagasi ja mõtle igapäevaselt, et ''pagan miks ma ei oleks ikka võinud hoopis nii teha''. Olen väga sügavalt tsitaatide ja mantrate inimene ning leian nendest igapäevaselt palju abi ja tuge. Näen, et ma pole oma mõtete ja ideedega üksi vaid on veel inimesi, kes sarnaselt mõtlevad – teate see on nii hea tunne, kui sa leiad kuskilt selle ‘oma inimese’. Sellise klemmi, et kui ta teeb suu lahti siis sinu suunurgad tõmblevad lollakalt kõrvuni, sest ta räägib täpselt sama maneeriga nagu sina ja need asjad, need natuke napakad naljad, mida ta suust välja ajab (ja mille üle mitte keegi peale sinu ei naera) teevad lihtsalt tuju nii heaks. Mul on olnud elus õnn selliseid inimesi kohata nii Eestis kui ka välismaal ja see annab nii palju motivatsiooni ja inspiratsiooni edasi suruda, sest sa tunned, et sa teed õiget asja ja mis kõige olulisem – sa ei ole üksi...

Foto: Kalev Lilleorg

Öelgu kes mis tahab - üksi on väga raske hakkama saada, sest inimene ei ole oma loomu poolest loodud eraldatuses olema – me oleme karjaloomad ja vajame teisi enda ümber. Lugesin kunagi üht Lady GaGa tsitaati, mis käis umbes nii, et ‘‘su karjäär ei saa kunagi ühel hommikul üles äragata ja öelda, et ‘kallis ma ei armasta enam’ ning ära minna’’ ning see oli tookord justkui õigustuseks, et ''üksi ongi hea ja mul polegi kedagi teist vaja''. 

Oi kuidas ma tol hetkel sellega nõustusin aga mida vanemaks ma saan seda rohkem ma adun, et see teine pool, kellega sa oma ülejäänud elu jagama hakkad, on nii-nii vajalik ja oluline osa kvaliteetsest elust. Olen pikka aega olnud omamoodi erak ja teinud asju üksi, sest karjäär on olnud niivõrd oluline, et pole ju aega leida seda teist poolt enda kõrvale. Saan ka aru, et see valik on väga oluline. Naljatasin mingi aeg oma sõpradele, et ainsad inimesed, kes mul külas käivad on Starmani tehnikud ning alles nüüd paar kuud tagasi sain aru, et Sann, kamoon - that joke is on you! Get a life ja hakka väljas käima ning inimestega suhtlema. Ehk siis kutsuge mind kohvikusse, sest ma tegelikult ka hea meelega tuleks :)

Paljude teiste ideede seas tahan ma elada mõtte järgi, et kahetseda tuleb neid asju, mida sa teinud ei ole mitte neid, mida sa oled teinud. Elul on imetabane võime minna täpselt nii nagu vaja ja õige on seda teed usaldada, küll aga on nii, et ma ei usu saatusesse – kõik pole ette kirjutatud vaid peab ikka väga palju vaeva nägema, et ühel hetkel pusletükid kokku langeksid. Küll aga polegi kunagi (MITTE KUNAGI!) liiga hilja oma elus kannapööret teha ja elu muuta, kui sa rahul pole. Pühendumine ning töökus oma välja valitud teemale võidab laiska talenti.

Iga. Kord. 

Meie ise teeme oma elust selle, mis ta on – kui sa valid olla õnnetu, siis seda ka sa oled ja läbi selle teed õnnetuks ka inimesed enda ümber. Kui sa endast enam ei hooli, siis mõtle vähemalt inimestele enda ümber. Rõõmsameelsus on nakkav ning ma tahan seda jagada, sest ma leian, et see on minu mission – teha inimesi enda ümber õnnelikuks, tugevaks ja aidata neid ka siis, kui nad ehk arvavad, et nad minu abi ei vaja. Serena Williams on öeldnud: ‘'I don’t have time to be negative’'  ja mul on samamoodi. Elu on liiga lühike, et olle kurb asjade pärast, mida sa tegelikult muuta ei saa ehk siis ära ole kurb ja raja oma elu nende arvelt, mida sa muuta saad. Olen kord juba Maailmaparandaja, no ei ole miskit sellega teha. Väikestviisi Ema Theresa…aga vabal ajal viskan keset kossuplatsi jalga, vehin sahistajatega ja kihutan mööda ilma ringi. Lühikeses kleidis ja ketsides.

Close enough.