Inimesed on kummalised ja nende emotsioonid on naljakad - nutavad siis, kui on rõõmsad, nutavad siis ka, kui on õnnelikud. Nutavad siis kui on näljased, vihased, pettunud, lapseootel, saanud kutsika, abieluettepaneku või haiget. Füüsiliselt ja vaimselt. Kuidas saab olla, et üks emotsiooni väljendav viis kehtib kahe tundelisuse skaalal teineteisest nii kaugel asetseva sentimentaalse väärtuse korral? Jalgpallis on konkreetne - kui pall on punaste väravas siis on valgetel pidu. Kui on vastupidi, siis on vastupidi. Konkreetne, ülitore! Emotsionaalne intelligentsus ajab kohati aga pea sassi, sest üle analüüsimine tekitab ka kõige küpsemas mentaalses kogumikus segaduse ja mitte väikse vaid...noh...ikka tõeline blackout kohe.
Millal sina viimati nutsid? Nagu päriselt, südamest ja kohe nii, et sa tundsid, et rinnus pitsitab ja tunne on imelik. Ei, ma ei mõtle seda tunnet, kus mööda tuba kõndides varba vastu seina ära lööd (yes, it happens even to the best of us) ja see on ka päris karm valu, ei vaidle vastu. Ma pean silmas aga sellist meelteseisundit, kus sa vaatad kaugusesse ja mitte ühtegi teist mõtet pähe ei tule - ainult see tunne, et rinnus on kitsas ja kogu see ''asi'' seal sees surub end meeletu jõuga välja. Nagu need imeliku liivataolise ollusega täidetud õhupallid, millel on silmad ja suu peale joonistatud, et kui sa ühest otsast pitsitad siis see punnitab kuskilt sõrmede vahelt välja.

Millal sul viimati emotsionaalne blackout oli? Okei, küsime teisiti - millal sa viimati aru said ja endale tunnistasid, et nüüd oli emotsionaalne blackout? Mul oli näiteks ühel õhtul, kui ma seda videot vaatasin. Tunnistan, vajutasin play kerge ''okei-no-mis-siin-siis-ikka-nii-erilist-saab-olla'' eelarvamusega ja ma ju ometigi tean, et eelarvamused on kurjast.
Kas sa mäletad seda aega, kui sa astusid ülikooli ja arvasid, et nii psühholoogia, filosoofia kui ka kõik muud üldained on täiesti mõttetud? No okei, suurel määral olid ka aga küsimus pole selles. Sa olid nii veendunud, et nendest pole sulle midagi kasu, tegelikult sa vist ikka polnud see kõige targem inimene maailmas nagu sa tol hetke end arvasid olevat.
Miss Know-It-All.

Mul oli samamoodi selle videoga. Oh my, how wrong one can be.

Ma vaatasin seda 2 korda, rohkem tol hetkel ei suutnud. Laul on ju ammu juba lemmik, kindel favoriit olnud algusest peale, kui albumit paar kuud tagasi kuulama hakkasin aga kuidas ma olen seda lugu nii valesti enda jaoks tõlgendanud? Kuiadas ta alles nüüd nii hinge puges, et ma tundsin selle tüdruku valu oma rinnus ja ma ei suutnud enam mõtlikult kaugusesse vaadata, sest lihtsalt... lihtsalt niiiiiiiiii valus hakkas ja kohe füüsiliselt piinas. Ja siis tuli see veevalaja värk oma suurimas uhkuses.

Go-go-go, sa kõrgendatud valmisolekus emotsionaalsus,
millega mind õnnistatud on ja mis avaldub tavaliselt
kas Disney multikaid või uusi limited edition Nike Air Maxe nähes.

Või siis kui tõesti keegi väga haiget teeb või kui ma ise kellelelgi väga haiget teen. Mul on ausalt nii kahju, mul on sellest tüdrukust ja kõigist kahju, kes sellise tundega pidanud elama aga ma saan ju oma 28-aastase mõistusega reaalselt aru, et need on kõik hädavajalikud tunded, mille lihtsalt peab läbi tegema. Aga see kõik oli kuidagi liiga hullult reaalne ja ma tundsin, et pean tegutsema. 
''Like a beast
Come a nightfall
Relieved in the dark
Through the cracks in the barriers
I'm back at your door
Guess I'm walking in a circle
I've seen it all before
I have to let go''

Külmavärinad. Külma. Värinad!
Teie, kes te selle tegite - ma ei tea kas ma peaksin teid tänama või mitte aga ma pole ammu oma rinnus midagi sellist tundnud. Peas on mõte: ''Sann, see oli ju muusikavideo. Võta end kokku. Pane nüüd Foo Fighters või Nas peale või midagi'' 

See pole lihtsalt video, see on midagi...ma ei tea mis selle kohta öelda. Las ta jääb. Südamesse, sealt vahelt välja pitsitama.