Kas sulle ütlevad midagi järgmised numbrid - 1,9; 90; 21,1?
Täpsemalt siis:
1,9 ujumist
90 jalgratast
21,1 jooksu
Jah - kilomeetrit.

Holy. Mother. Of. Smokes. 

Tõesti-tõesti, need polnud modellide mõõdud vaid hetkel veel minu jaoks arusaamatult hoomamatud distantsilised kogused, mis tuleb läbida 6.augustil Otepääl - olen suutnud end sisse mässida ning nüüd enam tagasiastumist pole.
Ironman 70,3 - here I come! Aga miks? Vastus on lihtne...
(Autor vabandab ette kirjatükis leiduvate potentsiaalselt riivavate ja kergelt provotseerivate lausete eest, mida ta ise hellitavalt ''naljadeks'' kutsub. Säilitame kaine mõistuse või vähemalt püüame täiest väest või vähemalt jätame mulje, et püüame).


Ikkagi - miks?

Because I want to.
Kõik.


Kogu protsess algas nii - mulle oli juba pikka aega tundunud, et mu treeningutes on midagi valesti, midagi justkui puudu või lonkab tagumist jalga. Kui aus olla siis mingil hetkel hakkas mõlemat jalga lonkama ja siis järsku oli juba puhta jalutu olla. See nõutuse ja kerge rahutuse tunne alustas aga vastupidiselt üldlevinud trendile (liikuda allamäge ehk siis kui on raske siis läheb ainult raskemaks) idanema hoopis tõusujoones ning ühel hetkel mõistsin väga selgelt - I need a goal (mul on vaja eesmärki). Ma olen oma treeningute ja töö filosoofia vaikimisi üles ehitanud erinevatele enda jaoks olulistele alustaladele ning üheks peamiseks on alati olnud fakt, et treeningul PEAB olema eesmärk. Ükskõik, mis see siis on (parem vorm, hea enesetunne, ''need teksad'', uued sõbrad vms), sa pead teadma, mille nimel igapäevaselt rasket vaeva näed, sest eesmärgipärane treenimine on see, mis annab ka reaalseid mõõdetavaid tulemusi.
Omaette teema, minge lugege www.teadliktreening.com - nad kirjutavad väga asjalikke artikleid neil teemadel.
Jah, mõnedele meist tuleb kogu see treeningu-võistluste-tervisliku-toitumise-woodoo-mambo-jambo jubekergelt kätte ja sotsiaalmeedia postituste järgi tundub justkui, et asjad lähevad lendleva kergusega.

Muidugi meeldib inimestele jagada häid emotsioone ja seda me ka suurema osa ajast teeme. Lihtsalt tea, et paremad ja halvemad päevad on meil KÕIGIL! Isegi Leonardo DiCapriol - lõpus sai ka tema oma Oscari kätte!
Kõik, ka kõige motiveeritumad meist, on tundunud tunnet, et no ''inämp ei jõvva (enam ei jõua), mille jaoks ma seda kõike teen'' ja see on normaalne. Küll aga on sellest lihtne üle saada, kui sul on ees konkreetne siht - ultimate goal, mis omakorda on jaotatud väiksemateks eesmärkideks. Ära jää otsima mingit head programmi, kuidas endale eesmärke seada - võta paber ja kirjuta üles. Start with why.
Kui see skeptikutele rõõmu valmistab siis ma võin selle siia kirjutada - ''Mina, Sandra Raju, otsustasin minna triatlonile, sest Tanel Padar ja Trafficu poisid lähevad ka ja kas ma saan siis kehvem muusik olla kui nemad?! Muidugi mitte! Kõik kõvad artistid lähevad, ma tahan ka.''
Trüki ära või pane seinale või veel mingi kolmas variant. Kui keegi võtab ette sellise protsessi (räägin siis hetkel triatlonist) siis see on enda pärast. Tahan näha inimest, kes on nõus iga päev oma elust andma keskmiselt 3-4 tundi (võib-olla isegi rohkem) selleks, et teha füüsiliselt pingutavat tegevust. Iga. Päev!
Tsiteerides klassikuid:
''Kõik mis Sa teed, teed kõik endale.''
-Ines-
Sportlandis treeningvarustust kätte saamas - AITÄH! :)

Naljad kõrvale jättes siis on mul taolise sportliku soorituse idee juba ammu peas ringi käinud - eelmisel aastal tekkis maratoni idee aga see jäi erinevatel põhjustel pooleli (nagu mingid miljon muud ideed, mis mul igapäevaselt pähe tulevad). Uuesti hakkasin mõtlema oma isiklikule väljakutsele septembris aga kuna tol hetkel oli ees ootamas USA, siis ma panin mõtte riiulile seisma. Ameerikast tagasi tulles oli aga koju saamise tuhin nii tugevalt sees ning isiklik füüsiline ja sportlik saavutusvajadus olid veel talveunes. Küll aga muutus midagi peale seda, kui tulin tagasi Londonist - ma ei tea kas see oli UPW järelmõju või lihtsalt see, et ma tol hetkel tundsin üleüldist vaibi nimega ''nüüd tuleb teha''.
Küll aga, otsus võtta ette käesolev rännak tuli üllatavalt kergelt. Samamoodi lihtsalt ja loogiliselt on läinud ka kogu ülejäänud protsess selle juures. Püüan seda ka kõigile teile kajastada nii palju kui jõuan ja nii ausalt kui oskan. Küll aga tahan panna südamele - taoline ettevõtmine vajab läbi mõeldud plaani ning ekspertide abi. Kui Sa pole end pikka aega liigutanud ja soovid augustis ka Ironmanile tulla siis kardan (loe: tean - mine parem alguses rahulikult sörkima), et oled juba hiljaks jäänud. Sellisel juhul oleks hetkel õige aeg hakata ette valmistama järgmise aasta võistlusteks. Minu selle aasta võistlusplaani kasuks räägivad ka faktid, et
  • a) olen varasemalt olnud ujuja - ei taha siin küll hooplema hakata aga ikkagi 8x Võrumaa meister #võtavälja
  • b) olen aastaid olnud kehaliselt väga aktiivne ning vastav füüsiline stardiplatvorm on kergesti edasi arendatav.
  • c) ma olen veits hull

Minusugustel igapäevasportlastel on suur soodumus end kergesti üle treeninda ning selle vältimiseks otsustasin, et mul on vaja tiimi, kes teab kuidas mind eesmärgipäraselt juhendada. Pärast pikka treeningpausi, nagu minu puhul peale Ameerikat juhtus, võib ridikülis veel lõvikonservi alles olla ja see tekitab triatloniks treenides vaid kahju - liigne agarus kipub olema ogarus.
Kõigepealt kontakteerusin oma triatlonieeskuju, Antti Aduriga (öelge siis veel, et sotsiaalmeediapostitused ei inspireeri teisi tegutsema), kelle käest sain viimase tõuke - asi õige, tee ära!
Kirjutasin pika ja umbes 10x läbi loetud kirja Priit Ailtile - sõnastasin, kontrollisin komad, vaatasin õigekirja üle (sest kes see rumalat sportlast ikka treenida tahab), panin mõne cool/chill/ah-mul-suva stiilis nalja ja jäin ootama tema vastust ise tegelikult eitavat vastust kartes, kuna arvasin, et
1) olen oma treeningutega juba lootusetult hiljaks jäänud
2) Priit on nii nõutud treener, et ta ei jõua mind puht ajaliselt treenida.
Minu õnneks oli vastus kiire ja konkreetne  - teeme ära! 
Score!
Algne plaan läbida vaid srindidistantsid sai lõhutud Science In Sport (SIS) kontoris, kus mulle pakuti võimalust osaleda põhivõistlusel ja kui selline pakkumine lauale pandi siis polnud isegi mõttes sellest keelduda.
-Kas see saab olema raske?
--Ei, see saab olema väljakutsuv!
-Kas ma teen selle ära?
--Otseloomulikult?
-Kuidas?
--Tahtejõuga.

Esimesed 3 nädalat peale otsuse langetamist tegelesin baasi ladumisega ja kuna asendasin palju rühmatreeninguid, kus pidin ise kaasa tegema, siis oli see hea sissejuhatus. Koormustest näitas, et võib paugutada küll - Priit aga hoiatas ja noomis, et tuleb võtta rahulikult. Endal käis peas mõte: ''Jaaaajaaaa, majuteaaaaan!'' aga ei teadnud ma midagi. Tegime korrektuurid vastavalt koormustaluvusele ja välja tulid päris mitmed üllatavad asjalood, millest räägin kunagi teises postituses. Lisaks on juba omaette lugu see, kuidas Raju oma esimesed treeningud rahulikult tegi - kino!


Igatahes, otsus on langetatud ning 6.augustil võib tulla mulle kaasa elama Otepääle - enne seda 3 sprindidistantsi (Valgas, Viljandis ja Kõrvemaal). Mul on hea meel, et on palju teid, kes te kaasa elate ning minu otsust heaks kiidate - see annab palju motivatsiooni juurde ning positiivsuse ja hea enesehäälestuse pealt on ka varem imesid tehtud. Ma imet ei looda aga olen valmis end proovile panema!
Aga Sina, skeptik - ära ütle parem midagi. Ma olen programmeeritud vaid häid soove vastu võtma :)

Lisaks kõigele tahan tänada veel teid: Sportland Eesti, Speedo, Zoot, SiS, Spordimeditsiini Sihtasutus, MyFitness ja veel mõned, kellest räägin ka järgmises kirjutises. Teie, kes te juba praegu olete andnud nõusoleku mu ettevalmistusele ja eesmärgile õla alla panna - aitäh!
Üksi jõuab palju aga koos jõuab kaugemale :)

Alati Teie,