Kas sa oled kunagi tundnud seda tunnet või mõelnud peas mõtet, et kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab? Aga mis siis saab, kui ühel hetkel koidab, et võib-olla siiski ikkagi ei saa?

Mainides inimestele, et ma valmistun triatloniks, saan suures pildis kahe erineva reageeringu osaliseks ja see on naljakas, sest neist ütlustest on tõesti juba välja kujunemas vägagi konkreetne muster. Mulle vastatakse suures pildis nii:
a) ''Wow - Sa oled hull!''
b) ...vaikus... ''Kuule, aga triatlon on ju väga raske...''
Esimene väliujumine sel aastal - on meeles küll kuidas käib.

Kui mind alguses see esimene vastus iga kord täiega käima tõmbas ja ma mõtlesin, et ''KÕVAAA - THIIISSSSS IIIIIIIS SANNNNNDRAAAAA!'' siis nüüd on iga taolise lause peale tekkimas mõte, et kuule oota nüüd veits - äkki ma olengi hull?! Äkki saigi liiga suur tükk võetud?
See mõte sai korduvalt kinnitust sel reedel toimunud Otepää Jooksutuuri esimese etapi 10km rajal. Märgiks sai muidugi ka teine väide aga nagu ma oma inimestele (ehk siis treenijatele, kes mul tundides käivad - jah nad on kõik minu inimesed) ütlen - miski ei ole raske, on lihtsalt väljakutsuv. Sõnastusest, enesehäälestusest ja vaatenurgast sõltlub palju, küll aga - suurem osa sõltub siiski füüsilisest vormist, treeningust ja sellest, et kas keha on valmis või mitte. Kuidas keha valmis saab? Trenni, toitumise ja puhkuse tasakaaluga!


Oluliseks osaks minu toitumise juures on palju värsket kraami - eriti olen suur smuutifänn ja kasutan smuutindamiseks NutriBulleti masinat. Parim. Blender. Ever!

Akusid laen kodus, Rõuges :)

...ja sõberitega :)


Nagu ma ka oma eelmises postituses mainisin on kõige keerulisem osa võistluse ettevalmistusest trenni jõudmine. Irooniline, eks? Minu jaoks on hetkel olnud kõige raskem oma elutempo juures jälgida täpset treeningkava ja kui nüüd täiesti aus olen, siis olen pidanud oma esialgset kava väga palju muutma - rattapäevadest on saanud jooksupäevad, jooksupäevadest lühemad rattapäevad, ujumistrennidest kiiremad/lühemad jooksupäevad jne. Tegelikult on mu ettevalmistus kujunenud aeglasemalt, kui ma algselt lootsin ja sellele sain kinnituse nädalavahetusel toimunud Otepää jooksutuuril. 

Elu. Raskeimad. 10. Kilomeetrit.

Otepääle jõudes sõitsin kohe võistluspaika, et võtta oma stardinumber ja vaadata, kas ikka ''pinnas on soodne''. Peale seda, kui olin Tehvandi Staadionil oma stardimaterjali kätte saanud, kõndis mulle treppidel vastu korraldaja, kelle särgile oli üle kõhu kirjutatud humoorikas tekst ''Raskelt ilus'' - vaatasin seda ja mõtlesin, et päris hea copy. Alles jooksu lõpuosas sain aru, mida sellega tegelikult mõeldud oli. 
Distantsi viimased 5km pidasin endaga peas vestlusi stiilis ''Sa vastik valelik inimene, teisi sunnid ja ise ei suuda'' või üsna levinud ''Miks sa seda teed?!'' või samaväärselt menukas ''Huvitav palju veel jäänud on?'' või ''Kurat küll - alles just oli ju tõus. Palju neid siin on?!''. See viimane oli kindlasti kõige populaarsem mõte.
Kõik, kes kunagi seda rada läbi jooksnud, teavad, et see pole jalutuskäik Kadrioru pargis või shopping sõbrannaga (kuigi see viimane võib kohati olla sama valus ja väsitav).

Nii enne kui ka peale jooksu on meeskonna tugi väga oluline - meie tiimi parim jooksja reedel (ja ka ülejäänud päevadel) oli super-power-multifunktsionaalnaine, Katrena Tenno :)

Ilusa Otepää looduse nautimist jätkus mulle esimeseks paariks kilomeetriks, edasi oli töö-töö-töö ja enese sundimine aga paganas - seda võistlust oli praegusel hetkel hädasti vaja! Minu läbiv mõte/emotsioon jooksu vältel oli see, et 6.augustil on vaja läbida 21 kilomeetrit, millele on eelnenud 1,9km ujumist ja 90km jalgratast. Muidugi olen võtnud endale põhidistantsi eesmärgiks esiteks rada läbida ja teiseks mitte jääda viimaseks, aga teades ennast tahan ma alati rohkem, kõrgemale, kiiremini ja paremini ehk siis ma juba näen ette kui raskeks see võistlus minu jaoks nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt kujuneb.
Reedene jooks toimus minu enesehinnangu (ja reaalsuskontrollmehhanismi) jaoks hädavajalikult õigel ajal, sest ma sain aru, et minna on veel pikk tee ja tööd tuleb teha... palju! Võistluse järelemotsioon pani minu jaoks paika paar päris olulist põhimõtet ja tähelepanekut järgmisteks treeningkuudeks:

  1. 1. KÕIK treeningud peavad toimuma - sellist varianti, et ma täna põhjusel (a) ja (b) ei saa trenni minna - seda lihtsalt EI EKSISTEERI! Annan loa kõigile, kes näevad mind tööluusi tegemas volituse mulle laks anda (laksukoha võite ise valida).
  2. 2. Ma pean hakkama rohkem ''ei'' ütlema erinevatele kõrvalprojektidele, mis pole otseselt mu töö või treeningutega seotud - kui minu soov on aru saada, mismoodi toimub sportlaste ettevalmistus, enesehäälestus, motivatsioonisüsteem jm treeningute ning võistlustega kaasnev, siis on mul tarvis ka end ise samasse seisu panna. Mitmel rindel rabeleda on tore ja väljakutsuv aga kokkuvõttes on nii, et kui teed paljusid asju hästi, siis ei tee sa midagi väga hästi. 
  3. 3. Mitte ainult kvaliteet vaid ka kvantiteet on triatloni treeningu juures ikka täitsa oluliseks faktoriks - kui teed vähe trenni siis oled nõrk ja joosta ei jaksa. Vot.
  4. 4. Kui mul ei oleks mu toetajaid, siis ma suure tõenäosusega ma kõike seda ei teeks - treeningriided, ratas, rattariided+kingad, kalipso, toidulisandid, auto kasutamise võimalus, treeningsaal, know-how jne jne - kui mul ei seisaks selja taga Sportland, Nike Esinduskauplused, Science in Sport, Zoot, Speedo, ABC Rent, MyFitness ja veel paljud toetajad, siis ei realiseeriks ma ka hetkel oma eesmärki. Lisaks on tore see, et keegi ei nõua mult midagi vaid mul lastakse tegutseda vabade kätega ning toetus tuleb vaid seepärast, et nad usuvad minusse ja mu tegemistesse - KUI VÕIMAS TUNNE SEE ON! Aitäh, ilma teieta oleks raske. 
  5. 5. Oma teekonnast rääkimine teeb treeningud lihtsamaks, paeluvamaks ning pakub mulle endale rohkelt motivatsiooni. Ma tunnen näiteks, et teie tagasiside ja kaasa elamine on nii suure tähtsusega! See võib tunduda tühise või isegi väiklase asjana aga iga LIKE mõne mu trennipildi või blogipostituse all annab juurde motti trenni minna, teha paar rattaringi rohkem, joosta mõni kilomeeter nobedamalt, ujuda veidike rohkem kui eelmine kord ja nii edasi... Minu postitused on 100% mina - keegi ei dikteeri mida ma ütlema pean ehk siis: 
  6. * kui ma vihastan - te kuulete sellest
  7. * kui ma olen õnnelik - te näete seda
  8. * kui ma olen pettunud - tunnistan seda
  9. * kui ma olen väsinud, mul on trennidest kopp ees ja tahaksin lõpetada - siis kuulete sellest kohe kindlasti.
  10. (see ilus monoloog oli nüüd põhjendamaks kõiki neid eelolevaid trenni/vaba aja/''jeeeminasiin'' pilte ja selfie'sid).
Treeningute käigus satun ma ikka imeilusatesse kohtadesse!

Lõppkokkuvõttes oli Otepää koht 67, aeg 53:43, keskmine kiirus mägisel maastikul 5:22, nägu kuni Võru linnani punane ja süda tahtis sees korduvalt trance muusika järgi tantsida. Ega enesetunde paranemisele palju kaasa ei aidanud ka lõpujoone ületamine, kus kommentaator Heiko Heitur peale mu finishit mikrofoni teatas: ''Jaaaaa finišis on Sannndra Rrrajuuu - tubli pingutus aga oleksime siiski paremat aega oodanud.'' 
TÄNKS! :D
Mul oli niigi süda paelaga kaelas ja vaatasin viimasel kilomeetril kuhu põõsasse ma korraks ''peitu'' saaksin minna ja siis selline motiveeriv lõpp! 


PS 1 - Teie, kes te seda loete ning ka oma eesmärke täidate - jagage ka mulle oma lugusid! Tahaksin neist väga kuulda ja teile kaasa elada. Mitte ükski tükk pole liiga suur, kui seda koos süüa (aga kui tegemist on koogiga siis sorry - kõik on minu). 
PS 2 - Kui ka Sina oled valmistumaks triatloniks või mõneks suuremaks eneseületuseks ning Sul on küsimusi - anna tulla! Kui ma ise ei oska vastata siis teen hea meelega uurimistööd ja annan sulle teada, mis vastused mul õnnestus saada.

Pingutame koos - on lihtsam, lõbusam ja meeldejäävam. Lisaks sellele suudavad kaks (või kaksteist) pead kindlasti rohkem vihaseid kommentaare enda, kõrgete liivamägede, hõõruvate tossude ja muu häiriva suunas välja mõelda.

Ikka Teie,