Alustad suure lauluga - lähen ja teen ja paugutan ja siis tuleb reaalsus külla, koputab õlale ja ütleb, et calm the f*** down.

PLAANID ON PLAANID
Irooniline on see, et minu esialgne plaan blogi pidama hakates oli kajastada triatloni teekonna jooksul KA EBAMEELDIVAID aspekte kuid nüüd tundub, et ma vaid halbadest asjadest kirjutada saangi. Samas, kui ikka on jama siis on jama ja tuleb asjast (kõva häälega) rääkida. See pole nii mitte ainult käesoleva situatsiooni juures, vaid rakendub kogu elu vältel - suhetes, tööl, kodus, perekonnaga, sõpradega jne. Lahendamata ning läbi rääkimata olukorrad tekitavad pingeid ja lähevad varem või hiljem käärima ehk siis kui midagi on valesti ja südamel - tee suu lahti ja ütle, mis Sind häirib. Pikas perspektiivis ning vaadates suurt pilti on see kasulikum kui vaikimine ja südames lootmine, et asi paraneb iseenesest kuid reaalsus on ju teine ning Sa tead seda. Enesele valetamine on üks rumalamaid kuritegusid in the history of ever. Jah, ka sügavalt noaga sõrme lõigates paraneb haav tavaliselt ise kuid kui Sa tema eest paranemisprotsessi käigus hoolt ei kanna, jääb sinna kole arm. Sellest lahti saamine on juba kordades keerulisem ja aeganõudvam protsess. Lisaks, pole viisakas rääkida vaid ilusatest asjadest jättes mulje, kui lihtne ja lõbus kogu elu on. Tead, ikka ei ole nii lihtne, vahetevahel on ikka väga raske ja see on niimoodi meil kõigil - jah, Sinul ja Sinul ja ka temal. Sa pole üksi.

Iga edulooga käib kaasas raske töö ning ''staarid'' ei sünni üleöö - kõik, mis on väärt saavutamist nõuab meilt mingis vormis kasvõi väikest kannatust. See tuleb üle elada - teemantid tekivadki suure pinge all. Ehk siis kui te vaatate näiteks minu või mõne muu fitnessinimese/terviseaktivisti/avaliku elu tegelase Instagrami/Facebooki või loete mu blogipostitusi headest asjadest siis teadke, et kõigi nende taga on ka rasked ajad, mida nii väga ei reklaamita, sest need ju inimestele ei meeldi. Need ei müü. Inimestele ei meeldi lugeda negatiivsetest asjadest.
Ma soovin aga olla Teiega aus ja lihtsalt realist - elu võib vahepeal olla ikka täiega jama ja raske ja kurnav ning kui Sa ise lased sel nii olla, siis nii see ka püsivalt jääb. Mul on Sulle aga soovitus:
Võta need raskuse koormad ja pane endale seljakotti. Tõmba lukk kinni aga kontrolli, et need kivid seal teineteise küljes kõvasti kinni oleks ja liikuma ei hakkaks. Nüüd võta seljakott, viska üle ühe õla, tõsta rahulikult üle teise ja mine kõndima või jooksma - las see raskus, mis sul kotis on, olla sinu arengu utsitajaks ja parimaks treeningvahendiks. Las need kivid muudavad Sind tugevamaks ja lase neil karastada Su vaimu ja füüsist. 
Make that hardship you hardness.
Iga samm, mille Sa teed oma enda raskuse koormaga, muudab Sind pikas perspektiivis tugevamaks, vastupidavamaks ja läbi selle õnnelikumaks. Ära taha kiireid muutusi - see mis on kiire tulema on ka kiire minema. Samm-sammu haaval, kivi-kivi haaval, raskus-raskuse haaval - kasuta ära neid keerulisi tingimusi, et areneda ja kasvada tugevamaks. Ei, see ei ole lihtne kuid see on seda väärt. 
Õnn, meeletu positiivsus ja sellest protsessist tulenev rõõm on seda kõike väärt. Sa saad sellega hakkama, usu mind! :)


ESIMENE VÕISTLUS JA ETTEVALMISTUSE TAGASILÖÖGID
Võtan paari sõnaga kokku oma senise triatloniteekonna - uus, kergelt stressi tekitav, väsitav, inspireeriv, utsitav, stressi tekitav vol 2, motiveeriv ja paganama põnev. Nii seinast seina emotsioonidega kui veel võimalik.

Olen nüüd süstemaatiliselt trenni teinud viimased 1,5 kuud ning pean mainima, et see on keerulisem kui ma algselt ette kujutasin. Kui tahad täpsemalt teada siis loe mu eelmist postitust SIIT. Mul on hea meel, et paljud sõbrad-tuttavad usuvad minusse ning kuulen tihti lauseid stiilis ''no kuule, SINA saad ju sellega kindlasti hakkama'' aga suures osas tuleb see usk teadmisest, et ma olen treener ''ja niikuinii heas vormis'' või siis olen ma tõesti jätnud mulje, et ma olen mingi superkangelane, kes saab kõigega hakkama. Oh, the pressure...
See ''hea vorm'' on hetkel aga vägagi kaheldav, sest treenerina olen mina tegutsenud peamiselt Nike+ Training Club tunde andes, kus tegelikult treener ise kaasa ei tee vaid juhendab gruppi ning kontrollib, et treenijad sooritaksid harjutusi korrektselt. Ehk siis juhendajana olen ma tõesti kõva vend - häälepaelad on võimsad aga need mind järvevees kiiremini ujuma ei pane. Lisaks sellele tooksin veel ka näite:
Kui annad klaverimängijale kätte trummipulgad ja ütled, et hakka mängima, baseerudes vaid sellelele, et ta oskab nooti lugeda, siis üheksal korral kümnest see katse luhtub. Nii on ka spordi ja treenimisega - baas peab olema, spetsialiseerumine on aga see, mis toob tulemused.
  
HAIGUS - WHAT IS YOUR BEST SHOT?
Viimased 2 nädalat pole ma saanud peaaegu üldse trenni teha ja selle all ma pean silmas tõesti - praktiliselt null. Haigus mitte ei murdnud maha (mulle see metafoor ei meeldi), küll aga tuletas meelde, et ka selle nädala treeninguid tuleb võtta rahulikult. Juba nädal aega vinduv haiguseuss, mis väljendub nohu ja vastiku rögase (kui see sõna välja kirjutada siis tundub ta veel rõvedam) köhana, on teinud mind nõrgaks ja ülimalt vastuvõtlikuks igasugusele pingutusest tingitud väsimusele. Las ma selgitan - kui Sa pead over-achieverina endale tunnistama, et ''oled nõrk'' siis see on igapäevane löök kõhtu. Iga päev tunnen, kuidas põhidistants läheneb aga ma pole veel üldse valmis ja aega jääb aina vähemaks. See omakorda tekitab stressi ja aeglustab paranemisprotsessi - irooniline, eks? Inimese psühholoogia ja füsioloogia on omavahel nii tugevalt seoses ja seda on põnev jälgida aga tore oleks kui ma seda enda peal tegema ei peaks... Küll aga püüan kõike toimuvat sisse ahmida ning salvestada emotsioone ja meeleolu, sest see oli ju üks põhjuseid, miks kogu see teekond sai ette võetud - soov näha, kuidas sportlase teekond niisuguse pingutuseni kulgeb. Mu ema ütleb alati: ''Tõe tunnetamise tee on praktika.''
 
Kahjuks pean aga tunnistama, et minu esimene võistlus, mis pidi olema Valga-Valka triatlon, jääb selle uustulnukaasta jooksul minu jaoks ära. Arutasin Priiduga (Priit Ailt - minu juhendaja) ning jõudsime järeldusele, et haigena treenimine ei tee kohe kindlasti midagi paremaks ning pigem jätta võistlus ära, kui riskida sellega, et tulemused ja tervis halvenevad.
See, kuidas kogu treeningpaus algas, on ülimalt lihtne - Lissaboni öö, ilusa vaatega platvorm õhtusele linnale, imeline kaaslane (don't get too exited - see oli Gerda), natuke külmem tuul kui tavaliselt, järgmise päeva lennureis ning ülejärgmise päeva jooksutrenn oligi kõik mis vaja selleks, et end natukeseks ajaks mängust eemale tõmmata. Sellega võib olla seoses ka fakt, et tavaliselt jäängi ma puhkuste ajal haigeks kuna keha saab aru: ''Nüüd on rahu ja vaikus - nüüd on aega haige olla! PISIKUUUUUUUUD - RÜNNAKEEEEEEEE - KÕIK VÕTAME VASSSTUUUUUUUUU'' või midagi sinnapoole. Suuremate koormuste korral aasta sees olen haige näiteks alati jõulude ajal (sept-dets on treeningute/töö mõttes väga intensiivsed ja keha mõistab, et nende lõppedes on aega ja võimalust haige olla). Eks seda praegust situatsiooni oli veidike oodata aga lootsin, et suudan loodust petta.

Lissabonis olles sain kokku hakkama 3 treeninguga ning 2 päeval olime aktiivselt liikumises (matkasime, käisime mööda riiki/linna ringi jne). Kuumas kliimas ning merepinnast kõrgemal tegutsedes oli keha käima saamine alguses keeruline kuid tahtejõud ja missioonitunne said nendest üle. Üle sai ka keha kannatusvõime, kes viimasel päeval teatas:

STOP, HAMMERTIME!

 




KOORMUSE TÕUS TULEB VÄLJA T(R)EENIDA
Treeningpaus pole olnud kehale kõige hullem - tundub, et seda intensiivsemast liigutamisest eemal olemise perioodi oligi vaja, nüüd tuleb vaid mõelda kuidas mõistusega võttes need 2 nädalat pausi ''järgi teha''. Läheb taktiliseks treenimiseks ning võtan seda kui väljakutset, sest oleme ausad - aega pole enam tõesti palju jäänud. Küll aga pean veelkord mainima, et kogu see haigus mõjub laastavalt pigem mu psüühikale, sest ma mõtlen iga päev: ''Täna peaks trenni tegema aga ma ju haigena ei saa - Otepää läheneb!'' ja see paneb omakorda pinged peale ja pärsib tervenemisprotsessi.
Igal juhul olen otsustanud võtta veel 2 päeva rahulikumalt ja püüda saada 100% terveks, et siis põhimõtteliselt uuesti otsast peale alata. See pilt tuleks nüüd ka päriselt välja teenida nii, et sinna saaks kunagi kirjutada kas teise kuu ja/või aastaarvu :)


TÕMBAN OTSAD KOKKU
Lugesin täna hommikul ajakirja ''Sport'' kaanelugu Tanel Padarist, kes sarnaselt minule valmistub Otepää 70,3 võistluseks ja pean ütlema kahte asja:
1) Kaanestaari valik paneb ajakirja ostma küll. Poodi minnes seda tunnet polnud, et nüüd tahan osta just selle ajakirja kuid võta näpust - atraktiivne pilt ja meelitav pealkiri lennutasid jutuvihiku ostukorvi.
2) Mulle on Tanel Padar alati sümpaatne olnud ja on tõsiselt hea meel, et noormees oma elus taolised muudatused sisse on viinud. Tema energia suurenemist tunnetan ma isegi läbi trükipaberi ning soovin talle palju palju edu treeninguteks ja võistluseks! Öelge mis tahate aga avaliku elu tegelaste eeskuju on inimeste liikuma saamisel väga olulise rolliga ning isegi kui te seda endale ei tunnista - alateadlikult see töötab! Minu poolt SUUR HIGH FIVE kõigile, kes läbi oma tegevuste sporti ja tervislikke eluviise propageerivad. Teeme Maailma tervemaks! :)

Mis aga puutub minu edasistesse plaanidesse ja juba praegu läbielatusse siis ma tahan teile öelda nii:
  1. * Tagasilöögid on normaalsed ja isegi vajalikud - võtke need vastu ja saage neist üle, sest ainult nii saate tugevamaks ja arenete nii inimese kui ka sportlasena. Pane need kivid kotti ja mine kõndima!
  2. * Ole sihikindel oma eesmärkides kuid paindlik oma meetodites. Eelmises postituses välja öeldud ''kõik trennid peavad toimuma misiganes ka ei juhtuks'' tekitas minu jaoks aga hoopis treeningseisaku. 
  3. * Mul on kah vahetevahel raske aga koos on kergem - ootan ikka ja jälle Teie kirju ja lugusid. Mulle kirjutasid eelmisel korral 2 naist, kes rääkisid oma loo ja neid oli nii hea lugeda. Aitäh teile selle eest ja kirjutage julgelt veel! Lisaks, kui teil on teemasid, mille kohta sooviksite rohkem kuulda, siis andke teada - mõtlengi just hetkel ideid järgmiste postituste tarbeks.
  4. * Puhake ja tundke elust ja enesest mõnu, see on see mis loeb. Nautige olemist ja teisi enda ümber, sest see on sama oluline kui sihtkohta jõudmine! :)

Tahan lõpetada muusikavideo/lauluga, mis on mõeldud raskustele/haigusele/takistustele.


Ikka ja alati Teie,