Vähem möla, rohkem tegusid
Mu elu esimene triatloni võistlus Viljandis jäi ära. Põhjuseks oli väga kõva tuul, äike ja meeletu vihm ehk siis väljas oli raju. Kas see on nüüd irooniline või on see irooniline? Raju pärast jäeti võistlus ära. 

Esmalt lükati start 30 minutit edasi 12:30 pealt kella 13:00'le ja leian, et see oli korraldajate poolt väga õige otsus. Kuulsin vahetusalas oma asju kokku korjates pealt vestlust, kus keegi korraldajatest rääkis, et kell 12:37 oli äike löönud Viljandi järve. Võib-olla oli kuulujutt, võib-olla mitte, igal juhul ohutus ennekõike.
Küll aga enne võistlust olin mina valmis - mitte niivõrd füüsiliselt, küll aga mentaalselt. Füüsiliselt oleksin ma end lillaks jooksnud seal Viljandi looklevate tänavate peal, vaimselt olin valmis end proovile panema. Nii palju, kui ma ka ei vingu oma lausetega ''appi-appi-ma-ei-tea-kas-ma-teen-ikka-selle-ära'' siis tegelikult on need vaid sõnad, algajal harrastussportlasel on vahetevahel tarvis innustust selleks, et kinnitada endale: ''Jah, oled teinud küll õige valiku. Mine nüüd trenni ja HARDEN THE F UP!''.



Peas olen sättinud endale konkreetse sihi ja eesmärgi, et muidugi teen ära. Kui ma vahetevahel neid kergelt sloganlikke väiteid õhku viskan siis teadke - kupli all on kindel plaan, lihtsalt suu ja sõrmed räägivad vahetevahel mööda. Ma ei tea, võib-olla on see naiste värk, teate ju küll neid lauseid ka küsimusi stiilis: ''Ma ei tea kas mulle see kleit ikkagi sobib, siit ja siit pitsitab natuke. Mis sa arvad - kas see on okei?'' kuigi oma peas mõtled sa samal ajal: ''No nii ilus mu seljas - ma loodan, et ta kiidab ka. Jõusaalis ka vaeva näinud selle tagumiku nimel. Pliis-pliis kiida heaks!''. Mis siis, et juba tead ette oma soovitud vastust aga ikkagi kinnituseks küsid ''igaks juhuks'' üle.
Kas mehed ka nii teevad? 

Elu kalleim trenn
Kuna võistluseelsel hommikul sai end korralikult geelidest ja muust energiast pakatavat täis tangitud, siis trenni tegemata jätta ei saanud - kuidagi pidin energia ju ära kulutama ning võistluspingutuse kätte saama. Lisaks, juba algselt sisse söödud SIS geelidele tõi Hannes (finishi maiustuseks planeeritud) kodukootud müslibatoone ja no need olid oi-kui-head! 
Tagasi Tallinnasse sõites panin paika võistluse kompensatsioonitreeningu ning sõidutasin end vist siiamaani oma elu kallimasse trenni, seda kõike vabatahtlikult. Kuna Rocca al Mare MyFitnessi ujula on remondi tõttu suletud, siis otsustasin KalevSpa kasuks (vahemärkusena - väga hea bassein). Parkisin maja ette (ma ei käi seal väga tihti) ning mõtlesin, et mis see Vanalinna tsoon siis ikka nii hullu on. Lõpptulemus oli 15€ treeningpileti (mis oli okei, sest kasutasin nii jõusaali kui ujulat) ja 15€ parkimise eest. Ma kütusekulu ei hakka sisse arvestama. No oleks ma miljonär siis ma ei kirjutaks sellest tõenäoliselt üldse aga ma lihtsalt tundsin, et ma pean teid kurjade parkimisalade eest hoiatama ja ütlema, et ilma autota trenni minna on korduvalt kasumlikum. Rikkust tuleb sellisel juhul vaid juurde - hoiad parkimise ja kütuse arvelt raha kokku ning saad läbi klubisse kõndimise lisakoormuse ehk siit moraal - planeeri oma treeninguid efektiivsemalt ning jaluta või sõida rattaga spordiklubisse. Tunned kuidas keha rikkus kasvab ning alatreenitus nutab. See selleks.

Kuna kõik mu treeningriided olid Viljandis toimunud kerge vihmasabina tõttu läbimärjad siis oma lirtsuvaid tosse vaadates tekkis hetkeks mõte: ''äkki ikka ei lähe trenni'', sest ''tossud on ju nii vastikult ikcy-yacky märjad ja mõtle kui ma külmetun ja jään jälle haigeks''. Lisaks sellele tekkisid ka muud geniaalsed mõtted:
''ratas on autos nähtaval kohal - mis siis kui keegi tuleb ja akna sisse lööb ja ära varastab''
''...samas võib-olla oleks hea, kui ma täna võtan vaba päeva - päris palju sõitmist ja sebimist on olnud ja ma olen tegelt veits väsinud ka''
''ma teen siiski homme, siis mul rohkem energiat ja jaksu paugutada - täna kuidagi meh tunne''

...ja siis ma sain aru, et see ongi see, mis takistab nii paljudel inimestel elada tervislikku, sportlikku ja täisväärtuslikku elu. See mugavus ja ''ma homme teen'' tunne on need, mis nii paljusid meist tagasi hoiab. Ka Sind. Ja mind.
Sõlmime nüüd kohe kokkuleppe - iga kord, kui Sa tunned, et Sa ei taha/viitsi/jaksa/oska/jõua/jne trenni minna, siis kujuta ette, et Sinu selja taga seisan mina. Sandra Raju. Vilega. Kahe vilega. Terve pagana paaniflöödiorkester on mul käes. Sel hetkel, mil Sa otsustad oma nõrkusele alla anda, vilistan ma niiiiiiii kõvasti (ja see läheb päris kõvasti, sest ujudes on kopsumaht märrgataval määral paranenud), et Sul isegi trenni lõpus veel kõrvad veidike huugavad. Jah, trenni lõpus, sest Sa ikkagi läksid end liigutama ja tegid sellega heateo nii oma oma enda kehale kui ka kõigile neile, kes igapäevaselt Sinu ümber eksisteerivad. Eeskuju on parim viis õpetada, kasuta seda! 

 
Sel samal hetkel, kui olin peaaegu otsustanud oma märjad jalavarjud tagasi kotti panna, ilmus mu õla peale Pisi-Priit, kes karjus kõrva: ''HARDEN THE F UP!'' mille peale ma võtsin oma reaalselt veest tilkuvad tossud, rätiku, kergelt kopituslõhnase pluusi ja lühkarid ning sammusin KalevSpa uksest sisse. 

Miljoni dollari küsimus - kust leida motivatsiooni? 
Saalis olles leidsin endale hea ratta, reguleerisin sadula, istusin peale ja lisainnustust andis kohe kapi peal lebav ajakiri - Sportland Magazine, mille esikaant mul koos Stig Rästaga on olnud au täita :)


Olen alati mitte-sallinud sisetingimustes jalgrattaga trenni teha aga olen nüüd leidnud enda jaoks ülimalt hea motivaatori - vaatan ratta seljas olles erinevate IRONMAN võistluste kokkuvõtteid. See on hea mitmel põhjusel:
1) Need on tavaliselt umbes 1h 10min pikad - see ja natuke peale ning hea trenn on olemas.
2) See motivatsioonipahvakas, mis neid mehi ja naisi vaadates tuleb - see on päris korralik!
3) Jälgin samal ajal proffide tehnikat ning saan enda oma käigu pealt parandada. 

Püüan postitada lähitulevikus kokkuvõtte linkidega erinevatest videotest, mida mina olen oma trennide käigus vaadanud. Tõesti, ka minu enda jaoks üllatavana - olen hakanud siserattatreeninguid nautima!














Lõpuks nägi minu treening aga välja nii, veits vales järjekorras aga mis siis ikka:
1) Ratas
2) Jooks
3) Ujumine

Spinninguratas - 40km - aeg 01:23:18
Mõningaste intervallidega (keerasin raskust peale ja tegin püsti seistes väntamise osasid) aga üldiselt püüdsin hoida stabiilset tempot. Rõõm on see, et tunnen kuidas rattavorm hakkab paranema ning mis vahe on treenida maanteerattal ja maastikurattal. 
PS! Polar tahtis kaardi peale vaadatuna mind vahepeal väga õue viia - tegelikult olin siiski terve aja siseruumis.

Jooks - 2,5km - aeg 00:15:48
Kuna triatlonil tuleb kohe peale rattasõitu jooksudistants, siis näeb ka minu treening ette nende kahe kombineerimist nii tihti kui võimalik. 


Ujumine - 700m - aeg 00:14:22
Püüdsin hoida stabiilset tempot ning tegemist oli pigem lõdvestava treeninguga. Korrigeerisin oma tehnikat ning katsetasin erinevaid hingamismustreid.


Järgmine võistlus juba 5 päeva pärast - Tartu Mill Triathlon, ma ootan SIND! 

21 lühikest päeva, mis võivad muuta Su elu
Kokkuvõttes leian, et 03.juuli 2016 oli hea päev. Kõik juhtub põhjusega - ehk oleksin ma Viljandis vihmasajus lombist läbi sõites rattaga kukkunud ning see oleks rikkunud mu IRONMAN plaanid, ma ei tea. Võib-olla oleksin ma selle võistluse võitnud. Ei tea :) 
Küll aga tean ma seda, et süües kasvab isu, minu puhul siis nii sõna-sõnalt kui ka ülekantud tähenduses. Sina, kes Sa seda loed ja tunned tihti, et motivatsioon saab ühel hetkel lihtsalt otsa ja seda kuidagi enam üles ei leia - see on normaalne! Kuidas sellest aga üle olla? Püüa võtta enda jaoks 3 nädalat, võta need 21 päeva, mille jooksul Sa alla ei anna. Lihtsalt ei anna JA KÕIK!
Jaga need 3 nädalat etappideks ning püstita vaheeesmärgid. Kui Su soov on joosta järjest 10km (siiamaani on rekord näiteks 3km) siis eesmärgi plaan võiks välja näha umbes selline:
Nädal 1 - eesmärk joosta järjest 4km
Nädal 2 - eesmärk joosta järjest 7km
Nädal 3 - eesmärk joosta järjest 10km
Nädal 4 eesmärk joosta järjest 10km nii, et sa ei tunne järgmisel päeval nagu oleksid rongi alla jäänud.
...ja nii edasi, ja nii edasi.

Ühel hetkel ei pane Sa tähelegi kui treenimisest on saanud uus ja mõnus harjumus ning iga korraga läheb trenni minemine, trennis olemine ja tunne peale treeningut lihtsamaks. Alguses ongi raske - alguses on kõik raske! Mäletad, kui Sa olid 15-aastane ja läksid lahku oma elu suurimast armastusest ning arvasid, et Sa ei tule sellest enam kunagi välja? Kuidas sellega nüüdseks on?


Säti siht nii, et Sa ei vandu alla kuradikesele oma õlal, kes ütleb ''juba oli päris hea, aitab küll'' või natuke kadedale inimesele oma lähiringkonnas, kes Su edusoovide ja eesmärkide üle nalja viskab. Neid on alati! Las viskavad, Sina viskad lõpuks kaugemale (küll palli või hantli või ketta - mitte sapise nalja), sest Sina olid trennis samal ajal kui nemad kadedapoolset huumorit tootsid.
Leia tugevad ja motiveeritud ning ümbritse end just nende inimestega, kes on valmis Sind innustama ning keda omakorda innustad Sina - motiveerimine on kahesuunaline tänav. 


Tea, et ka mina olen nii päriselus kui ka läbi sotsiaalmeedia Sinu jaoks olemas, olen alati valmis abistama. Mu kirjad võivad vastavalt graafiku tihedusele viibida kuid ma püüan Sulle alati vastata. Lisaks, kui me kohtume mõnes internetivälises situtsioonis ja tunned, et tahaksid tulla oma mure kohta küsima või vastupidi - jagada minuga mõnda rõõmusõnumit - siis võid seda alati teha. Vahet pole kas kohtume trennis, poes, kohvikus, kontserdil, klubis (see viimane on küll vähetõenäoline) aga ära pelga ligi astuda.
Mäletad - Sina motiveerid mind, mina motiveerin Sind :)

Ikka, jälle, alati.

Teie,