Ma ei olnud närvis, või vähemalt see oli see mida ma endale ise sisendasin. Ma olin võistlusärevusest tingitud emotsioonidest keskmisest rohkem meeldivalt ärritatud. Kujutate ette, kui Metsakutsu oleks teinud oma viimase loo nende sõnadega. See oleks üks väga lohisev räpp. Kes veel ei tea siis jutualuse laulu nimi on ''Ära mine närvi'' ja see on väga kummitama ajav lugu. PS! Rainer, su äraminenärvi oli pool jooksudistantsi mul peas kinni - ma vist püüdsin seda sisendada iseendale ja sellele osale minust, mis otsustas triatloni esialgselt ette võtta. Teine pool jooksust oli kummitamas miskipärast Koit Toome ja Getter Jaani - Valged ööd. Ma ei teagi, mis see's tähendab.

Minu esimesed võistluslikud 1,5km ujumist, 40km ratast ja 10km jooksu ehk siis triatloni keeles olümpiadistants ehk siis OD sai läbitud ajaga 2:32:05 ning sellega said täidetud ka mõlemad enne võistlust püstitatud eesmärgid:
1) Rada läbida ja võistlus lõpetada
2) Mitte jääda viimaseks

Taolistel väljakutsuvatel distantsidel (mitte, et mul võistlusi peale Otepää Jooksutuuri viimastel aastatel üldse oleks olnud, pigem olen alati raja kõrval ergutaja rollis) panen ma endale alati ka raja läbimise käigus mini-eesmärgid, mis aitavad mul end veidike rohkem motiveerida. Näiteks, jooksudistantsil oli mul ees üks härrasmees, kes minust 2 korda mööda läks ja ma mõtlesin, et kui ma temast enne lõppu uuesti mööda ei saa, siis on pahasti - ma SSSSAIIIIN!
Siis, 3km enne lõppu olid ees 2 naist (kes olid küll ringiga maas) aga panin endale eesmärgiks, et neist on vaja mööda saada. SAIN!
2km enne jooksudistantsi lõppu olid kaasaelajad nii aktiivsed ja innustasid ees jooksvatest härrasmeestest mööduda: ''Pane nendest vanadest kaladest nüüd mööda'', et ma lihtsalt ei saanud alla anda.
(tegelt nad kasutasid sõna 'peerudest' aga ma kasutan sõna 'kala')
Üldiselt võtan asja kokku, püüan end võrrelda omasugustega ehk siis vaatlen enda ja teiste naiste tulemusi. Sel aastal/korral läks nii:

Enne võistlust

Mulle oli suureks abiks Raido, kes ka ise võistles ja kellel see triatlonivärk on juba nii käpas nagu ehkavennal õllepurgi avamine peale (rasket) tööpäeva. Raido lõpetas 9.kohaga ning neid kõrgeid kohti on tal ette näidata teisigi. Pole paha, pole üldse paha!
Kuna mul polnud õrna aimugi kuidas keha kogu sellele pingutusele regeerima hakkab siis toitumise mõttes käitusin klassikaliselt - 2 päeva enne hakkasin süsivesikuid tankima (pasta, mmm...) ning püüdsin juua ka palju vedelikke kuid sellega jäin veidike hätta. Võistluspäeva hommikul sõin suuuuure kausitäie putru, sisse purustasin banaani ja kõrvale jõin  kohvi, Tartusse jõudes võtsin veel ühe banaani ning Raido õe valmistatud imemaitsvat puuviljasalatit kondentspiima ja astelpajukreemiga. Võistluskeskusesse jõudes käisin läbi oma lemmik trennijavõistluse-toitlustaja Science in Sport boksist, kus tankisin veel ühe energiabatooni ja geeli. Mingil hetkel olin suhteliselt veendunud, et sihukesele süsivesikute kogusele mu kõht küll vastu ei pea ja kindlasti annab see kõige halvemal hetkel alla aga polnud häda miskit. Peaaegu.
Viimased tarkussõnad enne starti Eesti esitriatleet Marko Alberiti poolt.
Foto: Science In Sport Instagram

Jõin kogu aeg vedelikke aga kuna närv oli sees siis enne starti unustasin ''ruumi'' külastada. Uskuge mind, rattasõidu kirjeldus on päris reaalne emotsioon raja pealt.
Üldiselt on võistlustoitumine teadus ja mina soovitan ka kõigil pool-professionaalidel ja harrastajatel selle teema kohta täpsemalt uurida. SiS'i inimesed on kindlasti nõus omalt poolt nõu ja jõuga kaasa aitama.
Läheme siis asja juurde:

Ujumises ma lihtsalt ujusin ja kulgesin. Mõtlesin sellele, et säilitaksin oma rütmi ja liiguksin otse - täpselt nii nagu treener Priit Ailt soovitas. Enne starti sain veel mõned näpunäited meie esitriatleet Marko Albertilt, kelle nõuanded kattusid Priidu omadega. Marko arvas, et ''ära sinna etteotsa rabelema mine'' ja ma arvasin sama kuigi tegelt oli illllge soov seda teha. Mul tavaliselt nende kinnisideedega nii, et tahaks proovida. Ka seekord.
Stardiala oli piiritletud lintidega selle järgi, mis ajaga keegi ujuda planeeris. Mul polnud muidugi õrna aimugi, mis aega ma püüdma lähen, aga see ei takistanud mul ronimast eesotsast teise gruppi ehk siis kohe pro'de järgi. Mõtlesin, et savvviiii või siis YODO (you only die once) ja astusin 23-25 minuti vahemikku, ise enda ümber ringi vaadates, et huvitav, kas minust ujutakse kohe üle või pean ikka mõned meetrid triatleetide tempos vastu. Samas - jänes head spordijooki ei joo ning ronisin enesekindlalt esiritta.
Meid lasti kõigepealt vette, et saaksime oma koha stardijoone taga sisse võtta (start anti veest), järsku käis TUUUUUUUUT ja võistlus oli alanud. Suures sabinas unustasin oma kella tööle panna, sain selle vea paari minuti möödumisel parandatud, küll aga vajaliku nupuvajutuse tegemiseks hulpisin keset Emajõge oma hea 10sek. Ujudes püüdsin jälgida oma tehnikat ning mitte väga keskele rabelema minna. Püüdsin! Sõrmed kohe sügelesid selle vahutava vee poole... Otsustasin, et mis siis ikka, kui ma juba stardialas nihuke nahaal olin siis võin vees edasi olla ning võtsin sihi keskele, kus arvasin, et on ka veidike kiirem voolus (veelkord - ujumine toimus Emajões). Paar korda sain ikka jalaga/käega löögid sisse aga ma arvan, et umbes sama mitu korda sai keegi need ka minu käest. Nii see triatlon käibki, pole pehmete sportlaste ala (eriti ujumine ja mass-start) ehk siis tsiteerides oma treenerit - harden the F up!
Ise tunnen, et ujumises jäi veel auru sisse - veest väljusin 20 minutiga, 74. kohaga ning 6.naisena. Endalegi üllatuseks :)
Kui võtan kõrvale naiste lõpuajad, siis esimese korra kohta täitsa okei:
 
Okei, ujumine ujumiseks - liigume nüüd natuke piinarikkamate teemade juurde.
Rattasõidus
pidin end tagasi hoidma, sest keha ja võistlustunnetus on hetkel umbes 10% sellest, mis ta peaks olema. Mul endal oli küll nägu kogu aeg naerul, vaatasin veel tänavatel olevaid ilusaid maju ja jälgisin loodust, tervitasin kaasvõistlejaid, kes must  mööda kimasid ja esimese ringi alguses lasin vahepeal jala täitsa sirgeks. Alguses oli niimoodi kulgeda täitsa tore aga mingil hetkel hakkas üks asi hullult häirima - see kuidas vhiuhhh ja vhiuhhh must mööda mindi. Püüdsin endale sisendada, et ''las nad lähevad'' ja ''sul on ju elu esimene võistlus'' ja ''ei, sa ei viska teda pudeliga lihtsalt seepärast, et see on 10-s inimene, kes sust möödub''. Kohati oli igiliikuri tunne, sest tõesti - esimese 10km jooksul sõitis minust mööda umbes 30-40 võistlejat. Hiljem natuke vähem aga kohti kaotasingi kõige enam rattas. Suuresti oli põhjuseks minu enda kehvapoolne füüsiline vorm ning taotluslikult aeglasem sõidutempo kuid teiselt poolt hakkas väga suurt rolli mängima varustuse olulisus ning see, mis vahe on väga heal ja suurepärasel maanteerattal. Minu pisike, ilus ja tragi Bottecchia nimega Button (või siis eestipäraselt, Nööp) on küll väga tubli ja ülimalt hea ratas ja tegi kõvasti tööd aga kui konkurentidel on 5000€ (ja enam) maksvad rattad siis ... no nad lihtsalt lendasid must mööda. Lendlesid, võiks lausa öelda.
NB! Samas, kuna minu kogemus antud teemal on väike ja maanterattaga väga palju kogemust ei ole, siis see on hetkel vaid spekulatsioon, tegelikult on lihtsalt reied nõrgemad kui neil, kel kallim ratas :)


Minule, kui sportlasele, kes tahab alati anda endast maksimumilähedase pingutuse, oli see teiste möödumise vaatamine psühholoogiliselt väga raske. Sa lihtsalt näed, kuidas nad sust mööda vuhisevad ja sa tead, et sa ei saa/tohi midagi teha, sest Priit istub õla peal ja ütleb: ''Vaata, et sa rattas üle ei pane ja jalga kinni ei sõida.'' - jaaaaaaaaa tempo langes... Olen tegelikult ülimalt rahul, et ta seal istus, sest tõesti - kui ma oleksin võistlusel juurde pannud siis jooksust võinuks kujuneda veelgi piinarikkam ala, kui ta lõpuks oli.

Pikad mõnusad laskumised, kus mina kergelt hoo maha pidurdasin - lihtsalt ei julge veel hulluks minna.
Foto: Hannes ''Heins'' Vaga

Ühel hetkel ratta seljas, umbes 15km peal, muutus aga meeleolu pääääris hapuks, kui mitte öelda piinlikult piinarikkaks, mil mõistsin kahte asja:
1. Kõik mis tuleb sisse, peab kuidagi ka väljuma ehk olen liiga palju vedelikke tarbinud;
2. Võistlus ju käib ning see pole päris see, et keset jõusaalitreeningut lähed tualetti kasutama.
Seal väntad ja väntad ja kui maha astud siis kaotad väärtuslikke sekundeid ning kuna mul oli esimene võistlus, siis polnud õrna aimugi, mida on sünnis teha ja mida mitte. Mul olid juba igasugused skeemid välja mõeldud, et kuidas ma saaksin oma ''murest'' lahti. Ma olen kuulnud kuidas jalgratturid keset pikki võistlusi ''asjatavad'', pigem vaatasin mina põõsaste poole, et huvitav, millisesse ma nüüd siis astuma peaksin ja kas mind vaadatakse imelikult, kui ma seda tegema hakkan. Suures pildis pole ju vahet aga no oma esimesel võistlusel tiitlit Pissipeatuse-Sandra ka saada ei tahaks. Peas käis vaid üks film - kuidas ma niimoodi ''täis tangituna'' jooksma lähen, need 10km saavad olema piin! Seetõttu ei julgenud ma ka rattadistantsil palju juurde juua, mis omakorda andis kerge dehüdratsiooni näol tunda jooksuetapil. Kui leidub keegi, kes oskab juhendada, kuidas taolist olukorda rohkem mitte tekitada, siis ootan huviga teie kogemusi!
Ma tean, et sa oled ülivalt põnevil teada saama, kuidas see seksikas lugu lõppeda võis.

Ratta kokkuvõte - 40km ning aeg 1:15:44 - siit naiste võrdlus:

...ja nüüd see viimane ala.
Jooks
... Õnneks laabus mu rattadistantsil tekkinud looduslik kutse kuidagi iseenesest umbes sel hetkel, kui hakkasin tempot tõstma. Ma arvan, et eks palju oli sõltuv ka närvidest, pingest ja sellest, et ma ise mõtlesin enda jaoks olukorra hullemaks.  Kurikuulus hüüdnimi jääb hetkel veel paremaid aegu ootama, huh!

Teise ringi algus, veel on naeratus näol.
Foto: Hannes ''Heins'' Vaga

Aga see jooks, see paganama jooks... Kui juba teise kilomeetri lõpus endale sisendama hakkad, et ''see on varsti läbi'' siis võib sest välja lugeda paljusid erinevaid asju. Hakkasin läbi mõtlema soovitusi, mida jooksutehnika kohta olen kuulnud, erinevaid nippe mida rakendada, kui tõesti väga raske hakkab jne. Vaadates IRONMANi videosid oli mul meelde jäänud Jan Frodeno ütlus, kuidas ta joostes kunagi ette ei vaata vaid hoiab pilgu pigem maas - näha, kui palju veel minna on, pidi tema jaoks olema meeletu demotivaator. Püüdsin seda rakendada aga jooksutehnika kannatas kohe. Siis ma püüdsin mõelda oma uue projekti peale, et mida seal saaks teisiti teha jne aga ka see väga ei funganud. Sel hetkel otsustasin lihtsalt joosta. Peamiselt näitas jooks seda, et vorm on veel nadi ja tööd tuleks teha palju. 7km lõpus hakkas mul peas laulma duo Koit Toome ja Getter Jaani oma suvehitiga Valged Ööd ning kontserdi kõrval tekkisid ka muud mõtted nagu näiteks see, et 4 nädala pärast pean ma Otepää mägistel nõlvadel 10km asemel jooksma 21,4km. Siis ütles küll mõistus korraks OH, HELL NO... aga jalad jooksid edasi. Ma ei tea kas see on agarus või ogarus või kõrge motiveeritus või puhas lollus aga läbi ma end surusin.
Viimased 100m punasel vaibal - kui see ei too naeratust näole, siis ma ei tea mis toob!
Foto: Hannes ''Heins'' Vaga

Viimase ala kokkuvõte naiste konkurentsis on siin - ikka täitsa nukker pilt. Peaks kõvasti paremini tegema selle aga õnneks natuke veel aega on:

KOKKUVÕTE
Naiste esimene koht oli minust 15-minutit kiirem, esikolmik oli 12-minuti kaugusel (ma isegi ei tea kas see on hea või halb tulemus või kas püütav või mitte). Jürgen Ligi oli 9-minuti kaugusel - vähemalt jäid Tanel Padar ja Kalev Kruus (veel) selja taha. Küll aga ma tean, et Tanelil on päris kindel plaan Otepääl paugutama hakata. Tuleb nüüd ise pingutada, et kamraadid selja taga hoida.


Kogu võistlus kinnitas fakti, et kui soovin asjaga tõsisemalt tegeleda ning kunagi kauges tulevikus ka ehk mõne poodiumikoha endale napsata, siis tööd teha on veel palju - eriti rattasõidu ja jooksuga. Ma ei taha midagi ära sõnuda aga mulle tundub, et ma olen enda jaoks sobiva võistlusliku spordi otsingud praeguseks lõpetanud ja leidnud selle, mis mulle tõsiselt pinget ja väljakutseid pakub. Vähemalt see on emotsioon 2 päeva peale esimest võistlust, näis mis nägu ma peale poolikut IRONMANi olen.
Fuelled by science and good emotions - for sure! :)
Tantsimine oli vinge aga see sai tehtud. Jalgratturit ja maratoonorit minust ei saanud, XDream oli ka tore aga seal peab oskama kaarti lugeda (ilma kompassi lugemise oskuseta on päris raske orienteeruda, kinnitatud fakt - ma proovisin).
Naiste üldine kokkuvõte siin:

Lõpus ma tahaksin teha suuuuuuure suuuuuuuure kummarduse oma toetajatele, ilma kelleta ma seda rada hetkel ei läbiks. Ma nüüd kirjutan stiilis nagu ma oleks mingi olümpiamedali võitnud aga ma leian, et ka väikseid võite tuleb tähistada ning tänulikkust on minu sees palju - miks mitte seda ka teiega jagada.
Mu sõbrad, tuttavad ja kaasaelajad - teie panus on väga võimas ja annab palju energiat. Aitäh, et viitsite nii Facebokis, Instagramis kui raja kõrval mind edasi utsitada. Leian, et eeskuju on oluline ning kui minu teekond ka mõne teist spordi ja liikumise juurde toob, siis olen oma saavutuse üle uhke! See motiveerib omakorda mind edasi pingutama.
Nike Esinduskauplused, kes on juba aastaid minusse uskunud ja mu tegemisi toetanud - hindan teie abi kõrgelt!
Sportland Eesti, kes on mind aidanud erineva treeningvarustusega ning sarnaselt Nikele olnud juba aastaid mu hea koostööpartner. Sinna alla lähevad ka BottecchiaZoot ning Speedo oma varustusega - ilma selleta oleks päris võimatu võistlusi läbida.
ABC Rent Eesti Autorent, kes mul mööda Eestimaad oma Renault'ga ringi laseb kimada.
Science in Sport Estonia, kes mu keha kvaliteetse kütusega tangib ja mu võistlustel osalemist kompenseerib.
Mefo ja Polar, kes aitavad mul ülihea kellaga treeninguid kaardistada ja analüüsida.
NOA Relax&Focus, kes toetab mind mu lemmik-lemmik lõõgastusjookidega.
 
Kniks, kraaps ja järgmiste kordadeni! 
PS! Kui on midagi, mille kohta te tahaksite väga lugeda, siis andke teada - jagan hea meelega oma kogemusi ja mõtteid :)

Teie,