''Sandra, sul on ainult 12km veel jäänud. Mõtle, kui sa järgmine kord siit mööda jooksed siis pole enam finishini palju jäänud.''
Excuse me, what? Ainult?! Kuidas ma siia sattusin, kuidas ma end sellesse situatsiooni valel pool Pühajärve olen suutnud nüüd mässida. Ma peaks praegu seal teisel pool teed SPAs mõnulema.

Minu suhe triatloniga algas ühel ilusal õhtupoolikul MyFitnessi jõusaalis. Rebisin kangi, tegin kükke ja kätekõverdusi ning ühel hetkel korraks peeglisse piiludes ja endale silma vaadates tekkis küsimus - mille jaoks ma seda praegu siin teen? Pelgalt visuaalse vormi või ehk siiski mingi päris funktsiooni tarbeks? Vastus jäi tookord saamata ning see oligi see, mis jäi peas kummitama. Pikk jutt lühidalt - just tol õhtul võtsin tehniliselt vastu otsuse, et tahan oma sportlikus ''karjääris'' midagi muuta. Väga mitmetel erinevatel põhjustel langes valik triatloni peale ning ma tahan öelda üht - damn, I chose well!
Läbi triatloni teekonna olen ma kogenud emotsioone, mille olemasolust ma enda puhul varasemalt teadlik polnudki. Olen leidnud endas tahtejõudu, mida arvasin olevat vaid tippsportlastel ja kohe kindlasti mitte minul, preili Sandra Okei-Ma-Võtan-Veel-Ühe-Tüki Rajul. Ma olen alati arvanud, et tegelikult sügaval minu sees elab üks iseloomutu tüüp, kes tegutseb täpselt nii nagu hing igaldab ning see loom ei oma suurt oskust end vastu tahtmist distsiplineerida. Mõistan nüüd eriti hästi võrdlust, et kui sinus elabki 2 erinevat isendit (näiteks kaks hunti - üks on kuri, teine leebe) siis see on sinu enda valik, kumba neist sa toidad. Võin rõõmuga oma isiklikku kujutletavasse check-box'idega elu to-do listi teha linnukese ülesande ''tahtejõu leidmine'' taha. Noh, vähemalt selles osas, mis puudutab treeningut ja võistlemist.

3 kuud spetsiifilisi treeninguid viis mind selleni, et 6.augustil läbisin Otepääl oma esimese poolpika IRONMAN triatloni ja ma tahan teile öelda üht - see oli täpselt nii raske kui te arvate aga samas on see üks kõige ägedamaid asju, mida ma oma elus teinud olen.
1,9km ujumist ümber Pühajärve saarte, 90km maanterattal ehk Pühajärje-Kanepi-Pühajärve-Kanepi-Pühajärve ning 21,1km jooksmist ehk 2 ringi ümber selle sama (paganama) järve on tekitanud minu kehas reaktsiooni kus nüüd, 7 päeva hiljem, saan ma trepist alla kõndida ilma käsipuust paaniliselt kinni hoidmata. Tuharalihas ei taha enam plahvatada ning reied ei löö tuld. Muutusi on toimunud veel - näiteks vaatasin ükspäev telekast Olümpiamängude naiste maanteratta grupisõitu ja tõesti elasin sellele kõigele kaasa - jälgisin tulemusi, ratturite tehnikat, see kuidas nad batoone sõid, mis hetkel kiirendasid, kuidas teineteist jälgisid jne. 3 kuud tagasi ei mõistnud ma absoluuuuuutselt kuidas see on võimalik, et keegi saab midagi NIIII igavat telekast vaadata. Võta siis näpust - people do change.

Aga nüüd täpsemalt:

Kuna tegemist on Baltikumi suurima triatloniga siis korraldus oli ''nagu välismaal'' ning kasutusel olid paljud MM'i ja teiste suurvõistluste videotest nähtud lahendused - minu silma ei jäänud ühtegi möödapanekut, kõik toimis väga hästi ning sellega saadan korraldustiimile, vabatahtlikele ja joogipunktide inimestele suure AITÄH!
IRONMAN on oma olemuselt üks maailma suurimaid spordisarju, mis koondab enda alla erinevaid triatlonidistantse nii lastele kui täiskasvanutele, võistlusi korraldatakse 20 riigis aastaringselt üle 180 ning tore, et Eestile on usaldatud ülesanne omapoolne panus anda. IRONMAN 70,3 näitab, et tegemist on pooliku distantsiga (70,3 miili on vastava distantsi kogupikkus) - täispikk IRONMAN on kõike seda topelt (3,8; 180; 42,2).

2 nädalat enne võistlust oli põnev aeg nii trennide kui emotsioonide mõttes - esimene nädal olid raskemad treeningud kuid teine, võistluseelne nädal, oli praktiliselt trennivaba - siis enam midagi päästa pole ja panic training poleks kah kõige mõistlikum lähenemine.  Kuulasin targemaid ning võtsin isegi rahulikumalt kui soovitatud oli. Mõtlesin mingil hetkel veel, et ehk läheks teeks IRONMAN'i-eelsel päeval ka ühe rahuliku jooksuringi - Otepääl toimus triatlonipeo käigus ka 5km pikkune heategevusjooks, mis ei tundunud mulle endale üldse mitte halb mõte. Kirjutasin viisakalt veel trennale, et kas ma ehkäkkipalunpalun võin minna ja vastus oli väga konkreetne:













Konkreetne ettevalmistus algas päev enne suurt võistlust, kui saabusime oma triatloni-perega Otepääle. Kohe hommikust hakkas pihta suur tankimine - puder, pasta, banaan, veel pastat, riisi, täisteraleiba, banaani jne jne - kehas oli nii palju süsivesikuid, et kui keegi oleks mu kõrval tikku tõmmanud siis ma oleks vilinaga plahvatanud (ma ei tea küll miks aga las ta jääb - mulle meeldib see ettekujutuspilt plahvatavast sportlasest). Peale järjekordset lõunasööki panime rattad vahetusalasse (asjad tuli eelmisel päeval paika panna, võistluspäeval oli võimalus vaid putitama minna) ning otsustasime peale seda üksmeelselt mitte midagi asjalikku teha, lihtsalt olla. Aaaa, vabandan - me sõime. Jälle!

Meil on treener Priidu õpilastest välja kujunenud üks tore seltskond triatlonifänne, kutsume endid hellitavalt ''Priidu lend 2016'' ning pean kohe välja ütlema - tegemist on väga vinge kambaga! On tore saavutada oma eesmärke ja selle nimel ise tööd teha aga veelgi parem on seda teha koos inimestega, kel on samad sihid, sära silmis ja meeletu tahe.
Kui tahad teha hästi, tee üksi. Kui tahad teha väga hästi, tee koos teistega :)

Öösel rahulikult magamisest ei tulnud midagi välja - närv oli nii sees, et uni tuli alles peale keskööd ning ärkasin vist iga väiksema krabina peale. Olin pikali, kuulasin muusikat ja huvitaval kombel ajasid mind ärevusse laulud, mida tavaliselt kuulan rahustumiseks - reverse psychology to the max. Pinge oli vist tõesti laes, sest see adrenaliin, mis kehas ringe tegi, küll niipea magama ei otsustanud jääda. Tundsin, et tegelikult jäi öötundidest väheseks aga mis sa hädaga ikka teed - kogenematu võistleja värk, tuleb närvide mängu veel praktiseerida.
Hommik algas pudrulaari ja kerge istun-õues-vaatan-oma-varbaid-joon-kohvi-ja-teen-pilti momendiga kuni ühel hetkel lõi pähe - appppppppiiiiiiii, SEE PÄEV ON KÄES!

Kergelt võbeleva südamelöögiga panime asjad kokku, kiired sotsiaalmeediateavitused (käivad asja juurde) ja olimegi valmis stardipaiga poole liikuma. Süda hakkas rohkem lööma, olin valmis selleks, et Pühajärvele jõudes kimab tiksuja ilma trennitagi 130 ringis.
Foto: Jaana Jõgisuu või Toomas Ellmann või Ilmar Rillo või Vidrik Vaiksaar - mina ei tea kah enam kõik tegid pilti.

Aga võta näpust - kohale jõudes kadusid pea kõik pinged. Nähes tuttavaid nägusid, võistluspaika, seda punast vaipa ja teisi võistlejaid - see muutis kuidagi rahulikumaks. Teadsin, et enam pääsu pole, nüüd tuleb panna!

(Foto: Helen Veermäe)
Start oli jaotatud 3 erinevasse gruppi - PRO mehed ja PRO naised (vastavalt eelnevatele tulemustele) ning vanusegruppide võistlejaid (kõik teised, kes PRO kategooriasse ei liigitu). Vanusegrupid lasti vette lainetena ehk siis valisid oma eeldatava ujumise aja ning vastavalt sellele ka stardigrupi. Minu suur soov oli ujuda see ring 30-minutiga, küsisin veel enne Priidu käest, et millisest grupist peaksin alustama (a'la kas ma ikka julgen sealt teise grupi lõpust minna), mille peale teatas trenna, et misssasja - mine alusta kohe esimese grupiga, saad käbe minema ja motti pingutada ka rohkem. Mõeldud tehtud - ronisin kohe esimesse stardigruppi! Kujutage nüüd ette - kari väga tugevaid meestriatleete (naisi ma seal väga ei näinud), kes kõik plaaivad ujuda 25 min või vähem ja siis mina - mingi tibi Rõugest, kes otsustas, et võiks ka veits triatlonivärki teha. Nii mõnigi pilk mu poole tuli alatooniga: ''Neiu, te olete vist grupiga eksinud?'' aga ma sellest end häirida ei lasknud vaid panin end valmis nobedalt ujuma. #kordkieluspinguta
Aitäh hurmava pildi eest, Hannes

Vees oli kohati keeruline aga üldse mitte nii hull, kui ma algselt arvasin. Neelasin küll paar liitrit Pühajärve rohekaspruuni vett, sain kaasvõistlejatelt sisse paar standardset sapsu aga üldsiselt oli hea ning rahulik, sest ujusin välisringil. Seoses selle ohutu distantsiga teistest ujujatest tulid muidugi ka need lisaminutid, eks ka pinge ja (tegelikult) vähene ujumistreenitus mängisid ka oma rolli kuid veest tulin välja ajaga 34:40 mis iseenesest polegi kõige hullem aga lõpus saate teada miks mul veits hapu nägu oli ja pähe tekkisid mõtted teemal ''oleks vist ikka pidanud sisemist ringi võtma''.


Ratas oli mõnus...ratas oli MÕNUUUUUUUS! Oi, ma nautisin seda ratast (ilma igasuguse irooniata). Mulle rada väga meeldis ja tänu Sportlandile sain nädal aega enne võistlus oma Buttonile peale aerobarid ja uued uhked jooksud. Siinkohal tahan ma öelda, et rattal ja rattal ON vahe ning kohe kindlasti olin ma seekord kiirem just tänu tehnikaalastele uuendustele. Jah, olin jõudnud ka rohkem trenni teha ning see andis kiirusele juurde aga siiski - hea ratas on annab eduelamuse.

Selleks, et jõuvarusid täiendada, hakkasin kohe peale Kanepi suunale keeramist sööma - plaan nägi ette batoon 5km peal ning sealt edasi 30-minutiliste vahedega geelid. Nii treener kui ka Science in Sport aitasid mul enne menüüd paika panna - ilma selleta oleks väga nukker olnud.
Tundsin, et täna võib olla minu päev ning seetõttu olin ka rattas üsna julge reiega. Vajutasin seal mõne tõusu peal kenasti ning kohati tekkis lausa hirm, et Sann-Sann-Sann vaata, et sa end kinni ei sõida - jooks on ka veel! Mulle tundub, et lukku vist ei sõitnud (ma olen seda väljendit kuulnud aga ise kogenud veel pole), sest nägu oli vaatamata vihmasajule ja tundetutele varvastele naerul ning emotsioon, et ''ratas on siiski mu tugevaim külg'' andis auru juurde. Jalga justkui oleks, nüüd tuleb õppida kuidas see jõud kõik efektiivselt ära realiseerida.
Pühakalt tagasi mäkke keerates sõitis vastu Vidrik, kes karjus: ''Sandraaaa, ma tulleeeeeeeen!'' ja see omakorda andis motti edasi vändata, et teda mitte lähemale lasta - sõbralik võistlus peab säilima ka sõprade vahel. Paar aega hiljem sai ta mu otseloomulikult kätte - Vidriku rattatemponi on mul veel veits aega aga ma jõuan sinna. Hobid on sarnased, õnneks olen Instagrami mängus temast veel tugevam :)

Kanepisse sõit oli mõnus, Kanepist tagasi sõit oli juba raskem. Väntad ja väntad ning selline tunne, et sa ei liigu edasi - mis värk on?! Küll aga, see tunne, kui ma nägin silti 80km, vot see oli maagiline - oma ära vändatud mõistusega adusin ma veel, et nüüd on 10km jäänud ja lõpp ei ole enam kaugel, ei ole kaugel... Hakkasin kerima ning tõmbasin väntamissageduse suuremaks, alakeha oli tarvis jooksu ajaks liikuma saada. Sel hetkel olin natuke mures oma puusa pärast, kuna vana vigastus on hakanud jälle kummitama ning viimastel pikematel trennidel väljendunud ''raske jala südroom'' oli pead tõstmas.
Kokkuvõttes tuli 90km aeg päris okei - 2:48:40, keskmine kiirus 32,1km/h.

Vahetusalasse jõudes olid Siki ja emps kohe raja kõrval, päris üllatunud nägudega, et ''kuidas ta juba kohal'', elasid täiega kaasa ja see oli niiiii-niiiiii äge tunne! Olin valmis korralikult kütma ja selle jooksu max hästi ära tegema.

Küll aga võtan ma nüüd need 21,1km lühidalt kokku - päris hull.
Foto: Kristin Karp
Kõige populaarsem küsimus minule selle nädala jooksul on olnud: ''Mis oli kõige raskem osa selle võistluse juures?'' ning vastus on konkurentsitult - jooks. See oli tõesti väga väljakutsuv ning püüdisn endale kogu aeg sisendada - distants ei tapa, tempo tapab. Lõppkokkuvõttes oli nii, et tappis ikka distants ka, ilma joogipunktide ja kaasaelajateta oleks ma suure tõenäosusega ikka veel kuskil seal Pühajärve kaldal ja mõtleksin mõne kännu peal istudes elu üle järele. Ma isegi ei mäleta millele ma pool aega mõtlesin, suure tõenäosusega sellele, et palju pole enam jäänud ja õhtul saab puhata. Kuna viimane ala oli minu jaoks paras piin, siis möödujate arv oli piinlikult suur. Ausaltöelda ajas veits närvi küll, kui mõned silmnähtavalt kerge jalaga mööda lendlesid, samal ajal kui ma ise oma jalgu taga vedasin ja üritasin neile selgeks teha: ''Kallid, ma armastan teid - palun peame veel naaaatuke vastu!''. Nähes paremal pool jooksurada silte teise ringi kilomeetritega suutsin mõelda vaid sellele, et varsti olen teist korda siin samas kohas ja siis pole enam palju jäänud. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks jalg muutus. Suurema osa tõuse ma kõndisin ja otseloomulikult juhtus nii, et esimesel tõusul, kui ma esimest korda sammuma hakkasin, kuulsin 10sek peale tempo alla tõmbamist selja tagant sõnu: ''Läheb-läheb, Sandra. Ei ole jalutamist!'' ja see oli (otseloomulikult) mu treener, Priit. Kes siis veel - NO KES SIIS VEEL!? Pagan, esimest korda mõtled, et võtad korra tempo alla ja sammu kergelt jalutusse ja ta on sul kohe selja taga - korralik spioon. Samas oli mul kohe alguses juba paigas strateegia, et tõusud pigem kõnnin kui end kinni jooksen. Ta nõustus, et tegelikult võib kõndida küll aga tempo peaks säiluma.
Teise ringi lõpupoole teadsin, et üks tugev tüdruk peaks mul veel taga olema (nägin teda rattas, tagasipöördel Kanepist Otepää poole). Otseselt ma sellele ei mõelnud (sest peamiselt mõtlesin finishile ning sellele, et ma kokku ei kukuks) aga kuskil ajusopis oli mõte mul susisemas. Umbes 3km enne finishit läks ta lõpuks minust mööda. Selleks ajaks olin ma tegelikult juba nii kutupiilu kui veel olla saab kuid miski mu sees ütles mulle - Sandra, sa lähed temaga kaasa. Saagu mis saab, sa ei lase tal eest ära minna, sa surud end lõpuni, paned Jüri Jaansoni hambad-ristis-käigu sisse ja lõpetad enne teda. Saagu mis saab.
Ja nii see läks - jälitasin Anettet ning kui ma ausalt ütlen siis mul pole õrna ainugi kust see energia ja jõud tol hetkel tuli. Jooksu tegin põhimõtteliselt null toiduga ja jõin vaid natuke vett, koolat ja võtsin paar soolakurki. Lõpus pigistasin endale sisse ühe pooliku geeli ja see oli ka kõik. Jalad olid nii rasked... Võhma mõttes polnud hullu aga jalad olid nagu pakud, samas konkurentidega rajal vesteldes sain aru, et teistel oli sama asi. Selles võistlusstaadiumis on see täitsa normaalne, samas olen õnnelikult üllatunud, et krampe ei tekkinud.
Mul peas tiksus mõte, et kui ma terve distantsi suutsin eespool olla, siis tahaks niiiiiiii väga ka eespool lõpetada - kui jaksan siis lähen, kui ei siis pole midagi katki. Mõtlesin strateegia valmis (eest ära ei lase, jookse vasakul pool, viimane tõusunukk 200m enne finishit ja sealt spurdid - enne ei tohi, muidu küpsetad end läbi). Jooksime viimased 3km väga lähestikku ning siis hakkas lähenema see strateegiline eest ära mineku koht. Täpselt tõusu juures olid Agur ja tema pere ning nende kaasa elamisest sai mu spurt alguse - vajutasin gaalipedaali põhja ja lihtsalt läksin. Täiega! Finishit ma ei mäleta, pea oli paks ja jalg oli niiiiiiiiiiiiiiii täis. Ain-Alar veel ütles mulle midagi, kui mulle medali kaela pani, aga mis see oli - seda ma enam ei mäleta (Ain, kui sa seda loed siis oleks vahva teada mis see lause oli :D). Rajaäärsed kaasaelajad ütlesid pärast, et nad ei uskunud, et ma üldse üle joone jõuan - niimoodi tuikusin ühele ja teisele poole. Aga ma jõudsin! Täitsin oma eesmärgid - lõpetasin, ei olnud viimane ja jõudsin ka konkurendist enne üle joone. Küll aga lõppkokkuvõttes oli ta minust 20 sekundit kiirem kuna startis ujumises tagapool, eks ma seda spurtides ka teadsin aga soov anda endast parim oli suurem.
Lisaks, enne stardipauku antud lubaduses kinnitasin, et kui ma vähegi jaksan, siis lõpetan finishis võistluse spagaadiga - mõeldud, tehtud!

PS! Anette, kui sina seda peaksid lugema siis AITÄH SULLE - ilma sinuta poleks mu lõpuaeg  olnud see, mis ta oli ning sina vedasid mu finishijooneni!
(Foto: Kristo Reinsalu)
Traditsiooniline finishipilt Riinaga :)

Tore oli muidugi õhtusel autasustamisel seista ja kaasvõistlejate poodiumikohtadele kaasa elada, eriti värskendav oli näha oma viimase 3km konkurenti poodiumil saamas pronksmedalit. Veits vajus küll suu lahti kui ma seda kuulsin, sest alles siis sain aru KUI lähedal ma tegelikult oma esimesele suuremale sportlikule saavutusele olin. Noh, ütleme nii, et nüüd veits jäävad kripeldama küll need 20 sekundit, mis mind Eesti Meistrivõistluste medalist lahutama jäid. Ega ilma asjata ei öelda, et triatlon on kogemuste ja mõistuse sport... :)


Nüüd on kokkuvõtete aeg - nii siin kirjutises kui ka üleüldiselt. Kahjuks on nädal aega möödas ja paljud emotsioonid juba meelest läinud aga peamise sain kirja. Küll aga tean seda, et ma jätkan selle hullu spordiga ning uue hooaja plaanid on juba sisisemas. Need 3 kuud ettevalmistusi olid väga vinged ning olen lõppkokkuvõttes enda üle väga uhke. Vahepeal peab endale käega vastu ringa lööma ja ütlema: ''Tubli töö, Sann - PURGIS!''. 
Beibeaeg on nüüdseks möödas - peamised kõpskingad mida ma kannan on jalgrattakingad ning pediküür on looduslik.

PS! Peaaegu uute tossudega ei tasu jooksma minna - peaks veits ikka enne kilomeetreid koguma. Lisaks - poolmaratonile minnes peaksid tossud vähemalt number suuremad olema kui muidu. Mina seda kahjuks ei teadnud ja siin on tulemus:

Tean, millega on tarvis edaspidi tööd teha ning pole muud kui alustame otsast peale. Olen järgmise aasta ootuses põnevil ning tahan tänada kõiki oma kaasaelajaid ja toetajaid - ilma teieta poleks ma seda suutnud ära teha. Tähendab, noh, ikka oleks suutnud aga see oleks olnud kordades keerulisem ning tulemus ja emotsioon poleks pooltki nii hea (ma kirjutan nii nagu ma oleks kuskilt olümpialt tagasi tulnud, tegelt lonkas Nuustakult tagasi Tallinna):

Sportland Eesti tiim ja eriti Dima, Henri, Antti.
Polar Eesti ja Mefo ning Henri.
ABC Rent Eesti, Tanel ning tiim.
Science in Sport ning Riina, Kristo ja Helen.
NOA Relax&Focus ning Helena ja Arno.
ja otseloomulikult mu Nike Esinduskauplused ja Jalajälg - teie aastatepikkune toetus on mind igapäevaselt edasi kannustamas.

Tänan tuhatsadakorda treener Priit Ailt aka Mõistuse Hääl.
...ja Sina, sõber ja tuttav ning veel mittetuttav inimene minu jaoks, kes sa mulle igapäevaselt oma energia ja heade mõtetega kaasa elad - nukid! :)

Positiivsed muutused on korrelatsioonis positiivsete emotsioonidega.
SEB maratoni poolpikal näeme!



Ikka Teie,