Kas valge või punane?
Kas kummikommid või shokolaad?
Kas siidist või nahast?
Kas uus või veidi kasutatud vana?
Kas see või see kolmas?
Kas nüüd või homme?
Kas seiklused või stabiilne elu?

No miks noh – liiga palju valikuid ju! Miks ei võiks olla nii, et sul ongi ainult üks valikuvariant ja siis sa võtad selle ja kogu see muu tahan-ei-taha jama seal küljes jääb olemata ning sa saad rahulikult edasi minna järgmise päevakorra punkti juurde? Aga ei…selle asemel sa pead kaaluma, mõtlema ja arutlema, kas võtta sinise kraega pluus või sõbra pruut. Oota mida? Kust see sõbra pruut siia veel mängu sattus?
No täpselt!
Liigne valikuvabadus ja võimalus teha oma otsus nii paljude erinevate võimaluste seast, ajab inimesed vaid segadusse ning mida rohkem see valikuvõimalus suureneb, seda raskemaks valikud ja otsused muutuvad. Less is more. Ja tagatipuks, kui sa oled kergelt mõistust kaotamas, pead sa veel valima, millise toimeainega ravimeid endale välja lasta kirjutada või kuhu lasteaeda sa oma 3 aasta pärast sündiva lapse peaksid paigutama. Endal pole sõrmustki veel, peikast rääkimata. Mitte, et ma oleks selles olukorras olnud aga teadavärk, et nii juhtuks. Minuga alati juhtub.
Karma?
Aga kuidas ma tean, et see otsus, mille ma nüüd teen on see õige? Ma mõtlen ikka alati, et tuleks usaldada oma kõhutunnet, mitte südame häält või mõistuse häält. Need kaks viimast panevad suurema osa aja segast ja on väga keerulise ülesehitusega, sest segajaid on nii palju. Mina usaldan kõhutunnet, sest selle toimepiirkond asub veits allpool ja suure tõenäosusega on veidi adekvaatsem, kui kaks ülemist naabrit. See kõlaski nüüd nagu ravimireklaam aga kui aus olla siis oleks päris hea, kui apteegis ka kainet mõistust müüdaks. 
”Tere, palun mulle üks otsus. Jah, ma võtaks selle kõige basicuma variandi.
Palun pange nii, et see oleks ka õiges mõõdus ja kaalus ja ÖKO võiks ka olla. Tänud!”
Kõige paremini lööb see aga välja inimestevahelistes suhetes ja selle all pean ma otseloomulikult silmas ka romantilisi suhteid, kus inimesed lihtsalt ei suuda üht või teist otsust vastu võtta pärssides sellega nii enda kui ka teiste progressi. Kuidas edasi liikuda? Paigalseis ei ole jätkusuutlik. Või liikuda hoopis tagasi? Progress peaks olema inimese elu üks eesmärke - kasvada ja areneda, lähenedes sellega tõele. Muidugi oleks palju lihtsam teha otsuseid, kui sul oleks mingi matemaatiline valem või teaduslik lähenemine aga taolise tehnikaga (milleks on ''lendame-entukaga-peale'') asjale lähenedes esitad sa endale väljakutse laiendada võimalike potentsiaalsete otsuste spektrit. Mida laiemaks läheb spekter, seda rohkem on meil valikuvõimalusi aga see, kui me spektri kohta palju teame ei anna meile veel automaatselt vastuseid. Küll aga on positiivne see, et juba spektri laienemine on omamoodi progress ja kui sa vaatadki kogu protsessi nii, siis ongi areng toimumas. Tulles nüüd tagasi reaalsesse maailma...  
”Tahan, ei taha, võibolla tahan, võibolla ei taha, praegu ei taha, tahan hiljem, tahan septemberis, tahan järgmisel septemberil, võibolla tahan ülejärgmisel septembril…AGA ära siis kedagi teist vahepeal endale leia, sest ma tegelt tahan sind küll aga mitte praegu. Ma hetkel pole veel valmis aga septemb…no okei detsembris KINDLALT. Vahet pole ju tegelt, sest kuu lõpp on samasuguse kirjapildiga”
Teine variant - otsustad aga ei lase lahti ehk siis natuke justkui ahnuseotsustus. Nagu valiks Rootsi laevas buffeelauas lõunasööki – nii palju erinevaid variante ja kõike tahaks maitsta aga vaimusilmas näed juba ette, et kõht on varsti niiiii täis, et sa pole üldse kindel, kas sa selle portsuga ka hakkama saad. No võtad igaks juhuks selle teise taldriku ka täis, et ÄKKI ikka jaksad selle ka ära süüa. Üllatus – ei sa ei jõua ja nüüd sinu otsustusvõimetuse tõttu jääb keegi tõeliselt näljane nendest krabipulkadest ilma, sest sa kahmasid kõik enda taldrikule lihtsalt seetõttu, et sa VÕIB-OLLA jaksad need ära süüa. Kuule sina, otsustusvõimetu ahne klemm. Kui jaksad taldrikule tõsta, siis jaksad ära ka süüa, sest see teine inimene su selja taga, kes tänu sinu isekusele tühja kõhuga jäi, no ma arvan, et sa võlgned talle vabanduse. Ja mis sa teed, viskad talle ”sorry-dude-high-five” läbi õhu?
You yourself should need a high-five. In the face. With a chair.
Otsustamatus on üks keerulisemaid state of minde, kui seda nii saab nimetada. Sa ei pane ootele mitte ainult ennast ja oma elu vaid ka kõiki teisi, kes selle otsuse taga mingil määral stoppavad. Impulsiivsus on alati olnud üks minu ''salarelvadest'' (mu karma hakkas just praegu kõva häälega naerma, ei tea mis see tähendab?) aga olen aastate jooksul aru saanud, et kõigi teemade ja inimestega see ei funktsioneeri ja...no oleme ausad... ei tohigi. Kaasa arvatud minu endaga, aeg-ajalt siis. Aga kuidas ma siis aru saan ja ära jagan just selle õige aja, kui ma peaksin kasutama oma suurepärast impulsiivsete otsuste vastu võtmise masinavärki ja millal ma peaks sellest hoiduma, nagu Robin Thicke peab eemale hoidma Blurred Linesist?
Okei, ma tunnistan, et olen oma elus teinud emotsiooni ajel väga õigeid ja ka väga valesid otsuseid – nii nagu me kõik. Protsentuaalselt ma arvutama ometigi ei hakka, sest mu eneseuhkus teeks matemaatilised arvutusvead ja head otsused jääksid niikuinii võidupoolele aga… Kui palju valesid otsuseid sa pead läbi otsustama enne kui mõistad, et tegelikult piisab vaid ühest õigest otsusest, et õnnelik olla?

Impulsiivsus peaks olema kriminaalselt karistatav ja lubatud vaid neile, kes tõesti teavad, mida nad sellega pihta hakkavad. Otsustamatus pöördub ühel hetkel ning võtab oma suuna ning suure tõenäosusega on see suund sinule ebamugav ja kohati vastuvõetamatu, sest see polnud sinu esimene valik. See on justkui hambaarsti juurde minek – see auk seal teeb veits valu aga veel pole ju kõige hullem ja elab üle. Ootad senikaua kuni asi läheb nii hulluks, et enam valu välja ei kannata. Ja siis – boom! Arstile minek – kaotad hamba, normaalse mälumisvõime, päris suures hunnikus raha ja ka tükikese eneseväärikust. AGA noh, vähemalt on lesson learned. Lesson well learned! Palju õnne, oled kurb aga vähemalt ühe järgmise õppetunni võrra rikkam.

Tsiteerides klassikuid Õnne tänav 13 majast: ''Seee-suuur-et...''
Võtke otsused vastu – isegi kui need on ebamugavad. Parandan – ERITI siis, kui need on ebamugavad, aga ärge jätke end ja teisi maa ja taeva vahele kõikuma lihtsalt seepärast, et ÄKKI siiski kukub sulle istudes miljon sülle, võibolla sa otsustad end kätte võtta ja hakata elama tervislikult, ehk kunagi otsustad sa ka ennast armastama hakata või kuskil nurga tagant sõidab Ryan Gosling, haarab su oma valgele hobusele ja viib su otse Floridasse.
Võin kohe ära öelda – miljonit ei kuku, tervislikkus ei ole niisama lihtne saavutada (aga pole pühendudes võimatu), enesearmastus on saavutatav aga Ryan ei oska ratsutada. Isegi kui oskab siis tal on imeilus naine ja laps ja ta elab hoopis Los Angeleses mitte Floridas.
See nätsu venitamine ja ümber sõrme keeramine on ikka üks väga lollakas ja ebaviisakas tegevus. Palun lõpetage see.